Üts üü, ku uni oll’ lännü, tull’ miilde patt, midä piässi kuulutama, et sis vast saa andis…

Olli 80. aasta ja mitte koskilt es olõ midägi saia. Sitsigi müüdi paari miitre kaupa, a tollõst ei saa midägi tetä! Palitit ja kuhtõ es olõ ja pidurõiva olli niru. Latsõ opõ Väimelän tõpratohtris, tõnõ tõsõl kursusõl. Sääl noid opilaisi oll’ egäst ilmakaarõst ja sis Tal’na kandi opja anni teedä, et vot Tal’nan omma uhkõ komisjonipoodi, kost saa hääd kraami.

Latsil olli suvõl tsigalatüüga teenidü rublakõsõ alalõ hoitu. Kõnõlimi sis, kuis sinnä puuti saasi. Egä päiv koolipäiv, tuu aig puulpäävä kah! Mul taa fantaasia iks tsurgitu mooduga. Küsse, kuis olõs, ku ma saadassi telegrammi, et midägi om juhtunu. Noh, nigu petülugu. Sis mul tull’ miilde, et Paidõ kandin om üts muldvana tädi. Kuulõ, teemi nii, et ti lääti matussilõ. Kõnõlimi päävä kokku, mis aigu näil lihtsämb sõita.

Telegramm sai vanõmbalõ: Meeta matõtas nelläpääväl Paidõn. Ku latsõ vabas käve küsümän, arvati, kas om vajja. Om, om. Otsiti sis latsilõ musta salli ja üüvalvõ avit’ nä üles aia, ku tuu kellä 4 hummukunõ kipõ buss Tal’na poolõ kimasi…

Latsõ tulli tagasi, olli õnnõligu, ja noid uhkit palitit, kapuutsiga ja lukkõga, kandsõ lõpun viil makki. Et innembä ollimi elänü Väimälän, sis ütel kokkutulõkil ma oppajidõ tarõn tuu luu ka är seleti. Kõik naariva. Periselt ei olõ tan nall’a midägi. Hädä ai härä kaivu.

Raudkatsi Ene

Jaga seod artiklit