Ku ma paar aastat tagasi sügüse pensionilõ jäi, mõtli, et nüüd um pall’o vapa aigu hindä jaos. Naksi uma vana piniga egä päiv kõndma, iks kilomiitre edesi ja tõnõ tagasi. Saiõ nii kuu aigu är kävvü, sis tull’ lumi maaha ja läts’ nilbõs. Inämb es tahaki välän kõndi ja jäie tarrõ. Naksi sukka kudama ja et muud tetä es olõ, sis käve egä väiku ao takast köögin söömän. Lisas põhisöögikõrdulõ viil viis-kuus kõrda näksmist. Ja nii talv läbi.

Keväjäs olli jälleki nii pall’o kaalun mano võtnu, et rõiva es lää sälgä. Mõtli, et nii inämb edesi minnä ei või. Muido saa jo mino väiku, 1.64 pikä naistõrahva kottalõ sada killo täüs.

Lätsi poolõ kotusõga puukuuli tüüle. Sääl oll’ vaia füüsilist tüüd tetä. Edimält mõtli, et jätä lõunadsõ söögikõrra vaihõlõ. Et süü inne hummoku ja õdaku. A tuu läts’ nii, et hummoku veidü sei ja ku õdagu tüült kodo jõudsõ, sis oll’ kõtt nii tühi, et vitsuti nii lõuna- ku õdagusöögi iist kõtu täüs ja sis es jõvva lavvast muialõ ku sängü. Inne peris magamaminekit oll’ kõtt jälki tühi ja sei vahtsõst. Ja kaal es sata kohegi.

Ei tiiä, kavva ma olõs viil niimuudu umma kõttu tsurknu. Õnnõs leüdse säändse raamadu nigu «Kodune kaloriraamat».
Kõgõpäält loiõ tuu raamadu kolm kõrda läbi, et midä miilde kah jäässi. Rehkendi vällä uma kihämassi indeksi, mis ütel’, et mul ei olõ inämb tüsedus, a õkvalt joba rasvuminõ. Hiitü tuust tiidmisest esi kah är ja naksi kaema, midä ja ku hulga ma sis süü. Iso oll’ hää ja õkvalt kõrraga es saaki pidämä. Seie edesi nigu inne ja mõtli, et ku ma õdagu pääle kuut inämb ei süü, sis saa kõik kõrda. Peie paar kuud vasta, a kaal es lää rohkõmb alla ku kilo. Sis sai arvo, et kodotsidõ süükega um väega rassõ piiri pitä, esieränis viil sis, ku tulõt tüült ja söögi umma kõik valmis tettü.

Säädse hindäle säändse riigli.

Kae hoolõga, midä ja ku pall’o süüt. Et ma olli kaloriraamadu kõrralikult läbi opnu, sis inämb-vähämb joba tiidse, pall’o määnegi süük kalorit and. Ma es nakka noid kalorit täpsehe kokko rehkendämä. A ku tahtsõ makõt, nigu näütüses halvaad, sis pidi tuu päiv tõsõ söögi lahja olõma. Ku olli vabal pääväl koton, sis teie välän tüüd ja tulli tarõ mano sis, ku oll’ söögiaig. Es käü inämb egäl vabal minotil näksmän. Perän har’otigi hindäle neli söögikõrda. Hummok, lõuna, õdak kellä kuvvõ-säitsme aigu ja tunn inne magamaminekit.

Kas süük um tervüsele hää? Olõ meditsiini opnu, sis tiiä, et kihä piät saama tarviligu hulga kalorit ja süük piät olõma sääne, et saat säält kõik mineraali ja vitamiini kätte.

Urmi Aili

Jutt lätt edesi järgmädsen lehen.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit