Meid pass egä sammu man pall’o egäsugutsit pisiläisi, viiruisi ja näist tulõvit haiguisi. Et näide kõigiga võidõlda ja võitjas jäiä, esieränis talvõl, um parasjago vaia hindäga tüüd tetä, nii õgvõmban ku mitte nii õgvan mõttõn. Paras füüsiline tüü värskin õhun umgi kõgõ parõmb rohi. Ku jäät tarrõ istma, sis tahtva tõvõ vägüsi küllä tulla. Ja tuu jaos, et näist valla saia, um joba vaia hindä kallal tüüd tetä.

Külmehtüshaigusõ umma mi kliiman kõgõ harilikumba. Rohitsõmisõ viise um pall’o, a ma tulõhta miilde noid vanno, midä mu vanaimä pruuksõ. Ku jo kiäki perre latsist naas’ haigõs jäämä, sis tõi vanaimä mõtsast mitu kadajaossa, pandsõ nä otsast palama ja kõndsõ kõik ruumi läbi. Egäle poolõ jäi perrä hää kadajasuidsu lõhn, mis pidi mikroobi ja viirusõ är häötämä.

Niisama tuudi tarrõ pedäjäossõ ja panti vaasi. Pedäjäossa pidi kõik pisiläse ja halva lõhna tarõst hindä sisse tõmbama ja värski õhu tarrõ tagasi laskma.

Sis viil lõigati taldregu pääle sibulat ja tsesnokki, et näist eeterligu õli ja muu tarviligu ainõ tarrõ pite lindu läässi ja pisiläisi takan ajassi. Latsilõ anti nutsuta är kuivatuisi pedäjäkasvõ ja valgõ ristigu nuttõ.

A ku iks mõnõl latsõl jo niipall’o pisiläisi sehen oll’, et haigõs jäie, sis anti palavigu alla võtmisõs süvvä kurõmarju tsukru vai miiga. Ku oll’ noho, sis tsilgutõdi nõnna aaloe mahla. Aaloe pidi olõma vähämbält viis aastat vana. Noorõl taimõl ei olõ viil väke sehen.

Ku oll’ kurk vallus, sis tetti sibulakuurist tsäi, millega tull’ kurku kurista vai sis tuud suun hoita. Niisama avitas, ku juvva lämmind piimä miiga.

Ku oll’ köhä, sis keedeti rosina väiku tulõ pääl pehmes, litsuti pudros ja anti lämmält süvvä. Hummogusöögis anti koorõga kohopiimä, kohe oll’ sisse segätü piinüs tett tsesnok ja mesi. Sukkõ sisse panti veidükese sinebipulbrit ja noid sukkõ es tohe eski magamisõ aos jalast är võtta.

Urmi Aili

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit