Ma võti taa kirätükü kirotamisõs õks hää hulga aigu huugu. Muido vast ei olõs pruuvnugi, a loi Umast Lehest naid eloliidsi kirotuisi ja mõtli, et kõnõlõ uma luu kah är.

Parhilla olõ ma joba 65 saamah, a tuul aol olli pääle EPA kooli lõpõtamist saadõt uma kodosovhoosi zootehnikus.

1984. aasta augustikuu üts riidi oll’ Vahtsõliina sovhoosih nigu õks harilik tüüpäiv. Ma olli tuudaigu peenembä nimega veisekasvatusõ zootehnik ja kamandi päämidselt lehmiga. Päiv sai õdagulõ, sattõ kõvastõ vihma ja tormas’ hirmsahe. Puulpäävä pidi olõma mi kursusõ kokkotulõk kongi kesk Eestit ja kursusõsõsar pidi minno hummoku kell 10 auto pääle võtma, et sis üteh kohalõ sõita.

Tei ma kotoh ummi toimõnduisi, ku kellä 10 paiku õdagu helist’ mullõ üte lauda brikatiir, et üts lehm om kar’a man jalaluu är murdnu ja võsu veereh pikäle maah. Ma kül ai vasta, et helistägu päätohtrilõ, tuu om iks timä otsusta, mis lehmäga saa. A brikatiir kõnõl’, et tä om joba kõigilõ tohtriilõ ja pääzootehnikulõ helistänü, a kiäki es võta trupkatki vasta.

No märgoti sis ma, midä tetä: eläjäst hallõ ja kallilt arvõl kah viil. No ai sis tüürõiva sälgä ja marssõ tüükua mano massina perrä. Tuudaigu oll’ mi tüüautos Moskvitš (nn piiraguauto).

Sõidi sis üte tohtri ussõ taadõ. Miis oll’ joba pisu toda vägevämpä kraami putnu, a õks mõistusõ man. Küsse nõvvu, midä tetä. Jõudsõmi otsusõlõ, et lehm tulõ är tappa ja liha külmkambrihe panda.

Lätsi ma sis sõbrast jahimehe mano, tuu võtsõ uma katõraudsõ ja mi lätsimi lehmä otsma. Vihma sattõ hirmsahe ja välki lei kah, a üles mi lehmä kar’amaalt võsu veerest löüdsemi. Sõbõr lõpõt’ vaesõkõsõ maisõ piina, a kuis suur lehmätükk kar’amaalt nilgmiskotusõhe saia, tuu tull’ nüüt kõrralda. Üü oll’ samah joba käeh. Märgotimi, et majandil om üts nõstuk (TUK). Midägi es olõ tetä, aimi mehe üles ja tõimi lehmä tsigala küüki.

Nüüd oll’ järgmäne hädä käen: kes lehmä är nilg ja lihas puut. Oll’ meil külh üts säändse tüü tegijä kah, a timä naanõ ütel’, et miis om pur’oh ja ei liiguda lilligi. Esi es olõ ma kah tuu tüüga kursih ja nii pandsõ jäl «piirakulõ» helü sisse ja sõitsõ sama tohtri mano.

Tuu ai sis kaadsa jalga ja ütel’, et läämi käümi mehe hindäga kõnõlõmah. Võtsõ viil pooligu viinapudõli kah üteh.
Sõita tull’ meil kümmekund kilomeetrit ja õnn oll’, et välki lei, muido olõs õkva tii pääl risti olnu puu otsa põrotanu. Saimi puust õks kuigi müüdä vingõrdõdus, a nilgjamehe ülesajamisõga oll’ külh tego. Saatsõ meid õgalõ poolõ parõmbihe paikuhe ja viil kavvõmbahegi. A ku tohtri tälle pitsi pääparandust paksõ, sai mehel õkva tõnõ olõminõ ja ronisi meil ilostõ «piiragu» kuuti.

Kellä viies hummoku oll’ meil liha külmkambri man ja sis ollimi jäl hädäh. Kambri oll’ pikne läbi löönü ja külmä ei kongi. Märgotimi, et läämi no är magama ja hummoku proovimi kõnõlda poodijuhatajaga – nuil sääl suur külmkambri olõmah.

Katsa aigu hummogu (puulpäävä) sai poodijuhatajaga as’a kõrda aetus ja ku ma ütsä aigu kodo jõudsõ ja mõtli, et mõsõ hinnäst puhtas ja säe kursusõ kokkotulõkis valmis, tull’ imä mullõ vasta ja ütel’, et uma tsiga om nii haigõ, et tulõ är tappa.

Järgmäne tegemine oll’gi joba tsiatapmisõ kõrraldaminõ. Kursusõ kokkotulõkil jäigi tuukõrd käümäldä, poodi külmetüs läts’ kah hukka, a liha saimi siski Vinnemaalõ är sokuta. Nii et ku hädä sullõ sälgä lüü, sis õks mitmõkõrdsõlt.

Lillemetsa Arne


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Jaga seod artiklit