Nii pall’u pääväpaistõt nigu tinavaasta süküskuul ja ka viil minevä kuu oll’, ei olõ külh mitu aigu ollu! Tuul tormas’ ka muiduki ütsjagu, a ubinõid, medä ilmkistumada pall’u oll’, tä enämbüisi alla raputa es jovva. Nuile pedi õks esi puie otsa perrä minemä.

Tinavaasta näkki mõnõ, et kurõ lindsi oktoobrin maru korgõlt, tuu pedi külmä talvõ tähendämä … No tulõ miä tulõ, ega kätt ette ei panõ, aga süküs oll’ pikkä aigu õks väega lämmi.

Üldäs, et ku maa om väega kuiv ja külm talv tulõ, võiva uibu ärä külmädä. Nuuri puukõisi võisõ jo valla kah, aga kao ja soodi omma mitmõl puul tühävõitu. Ja mis kaivu ja suuti kõnõlda, ku merengi enämb vett es jagu, et praami sõita olõs saanu!

Kõkõ suurõmbat hätä tekk’ sääl muiduki kehväst kandist puhkunu tuul, aga hambamihe jo kõnõli, et nüüd piät praamipiledi odavamba olõma, sõita kah vast lühkümb maa…

Hingipääväs tull’ paks lumi maha ja esiki tuisas’ veidü. Taad om ka väega harva ette tullu, enämbüisi palasõ küündle surnuaian õks musta maa pääl. Seokõrd oll’ armõdu illus nigu tõnõkõrd jõulu aigu.

Aga ega jõuluaigu ka meil ju egä kõrd lummõ ei olõ, nigu oodõtas. Vanarahvas om tähele pandunu, et ku märdpäiv luminõ, sis katripäiv must (ku märt külmätäs, sis katri sulatas). Ja niisama: ku märdipääväl maa pall’as, sis tandsva katri lumõ pääl ja sis om jouluaig kah illus valgõ.

Olõ tähele pandanu ja üles märknü, kuis tuu katripäävä- ja joululumõga om: egä aasta õks nii ei lähä, aga enämbüisi külh.

Täämbä omgi märdipäiv. Ku lumi lännü, sis võit taad jõulus tagasi uuta, ku taivaesäl säänesama plaan om.

Nõlvaku Kaie
Nõlvaku Kaie,
Mehkamaalt peri

 
 
 
 
 

Märdisandi
Märdisandi. Arhiivipilt

Jaga seod artiklit