Ütel aastal oll’ sääne lugu, et mi külä rahvas läts’ peris bussiga mõtsa siinde. Mõtsan oll’ siini pall’o ja korjajit kah. Egäüts nakas’ hindäle parõmbat kotust otsma.

Nii juhtugi, et imä läts’ pall’o kavvõlõ mõtsa är. Vilist’ ja hõigas’, a kiäki es hõika vasta.

Imä sai arvu, et tä om är essünü ja bussi manu tagasi ei mõista minnä. Nakas’ joba hämäräs kiskma.

Imä kõndsõ edesi ja mõtõl’, et kül kohegi õks vällä saa. Jõudsõgi lõpus mõtsatii pääle. Kai, kummalõ poolõ minnä. Sis tulliva sälä takast võõra latsõ jalgrattidõga. Imä küsse latsi käest tiid. Latsõ olli väega abivalmi. Üts poiss andsõ imäle jalgratta, esi istsõ pakiraami pääle ja sõit latsi kodu poolõ läts’ vallalõ. Imä jäi latsi poolõ. Latsõ lätsivä mõtsa bussi otsma.

Mõtsan kõik juba otsõva mu immä. Latsõ kuuldsõva hõikmist ja hõiksiva vasta. Nii saiva otsja ja latsõ kokku. Ku otsja latsiga kokku saiva, olliva nä latsi pääle pahadsõ, et näil om inemine kaonu ja latsõ lihtsäle ullitasõ mõtsan. Ku suurõ inemise arvu saiva, et latsõ olliva imä üles löüdnü, sai kõigil hää miil. Ütenkuun sõidõti latsi kodu, kost võeti mu imä pääle, ja sõit kodu võisõ alada.

Seniaoni pelgäs imä sügäväle mõtsa minnä. Käü õnnõ viiri piten.

Runtali Robert

Jaga seod artiklit
Share On Facebook
Share On Twitter
Share On Google Plus
Contact us