Mõnõ päävä iist kuuli ma määnestki kõvva räginät. Es mõista edimält arvada muud, ku et vast ammu oodõdu miinuskraadi rägistäse mõtsan. A peris kimmäs tuu asi õks es olõ.

Vahtsõnõ aastak ei olõ tahtnu kuigi häste vunki sisse saia. «Sukugi ei taha tüüd tetä,» kurda tutvalõ. «Ma kah ei taha,» kurt timä vasta. Säändsit jutuajamiisi om mul timahava olnu vähembält kolmõl kõrral. Arvada om tuu määnegi stress, organismi vastanakkaminõ, miä pääle pidolist aastavaihtust tävve huuga tüüd tetä ei lasõ.

Tuul pääväl kattõ äkki är minno painanu vastamiilsüs egäsugumast tüüd tetä. Mõtli ja imesti, kooni lõpus jõudsõ ärtundmisõlõ – tuu räkin es saa tähendä midägi muud ku tuud, et talvõ sälgruuds om räginäga poolõs murdunu.


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Jaga seod artiklit