Iispäävä nakaski vahtsõnõ kuu. Nuide jaos, kiä nall’a tetä mõistva ja taast arru ka saava, om tuu päiv peris oodõt, a kõiki iist ei tiiä muiduki kõnõlda. Niipall’u om kimmäs, et säänest sorti rahvaga, kelle anekdoodi är sellätämä peat, ei massa edimetsel aprillil janti.

Koolilatsõn sai nall’apäivä külh vääga oodõtus. Kõgõ parõmb oll’, ku opõtaja kuigi ärä pettä sai. Nuide hulgan oll’ muiduki mitund sorti inemiisi, aga et mitu-mitukümmend aastaiga tagasi raadion, telekan ja ajalehin kah edimetsel aprillil inemiisile rohkõmb nall’a tetti, sis es tihka ka koolin kiäki vällä näüdädä, et tuud ullitamist ütel pääväl vällä ei kannada. Nii saie tahvlilapp tõnõkõrd «jala ala» ja es anna hennest kätte, vai oll’ kriidiots liimiga tett ja es kiruta, vai olli latsõ hendä klassin opõtaja iist ärä käknü…

Põra, ku mi kõik maru häste säädüisi tiiämi ja raha tõnõkõrd hääst tujust tähtsämb, kaedas raadion ja telekan kah ullitamisõga rohkõmb ette, et peräst kellegi valuraha masma ei pea, aga kui juhus mõni hää nali läbi minemä, sis püsüs taa kaugõ meelen.

Tartu leht kirut’ konagi, et raekoja tornin istus üts vanamiis, kiä egä veeränd tunni takast kellä lüü, ja peräst tunnisti mitma, et naa edimält mõtlõma naksigi, et kuis tuu nii saa…

Aga ega medägi tetä ei olõ, esi mi tiimi henele jo kah aprilli, ja sukugi mitte ütel pääväl aastan.

Ku esi ildaaigu rahakoti poodist tullõn söögikraamiga üteliisi külmkappi olli pandanu ja tuud tükk aigu takan otsõ, kuuli peräst tutvõidõ käest viil hullõmbaid juhtumiisi. Ku ennembi ülti, et pääd ei olõ otsan, ku mõnõ mõtlõmada liigutusõ tei, sis nüüd om jo telefon vääga hää segäjä.

Noorõpuulnõ meesterahvas ost’ poodist kotitävve söögikraami. Ku kodu minema naas’, kõlistõdi taalõ ja kõnõlda tull’ ilmadu aig. Miis jousõ kodu ja löüd’, et söögikraam om puuti maha jäänü. Rutas’ tagasi, a sääl es tiiä timä söögikotist kiäki medägi… Mis muud, ku korv kätte ja jälki riiulide vahelõ. Ku söögilaariga kodu sai ja tuud külmkappi pandma naas’, sis näkk’, et oll’ ennembi ostõt kraami kõik üte käega sinna paika pandunu, seeni ku tõnõ käsi telefoniga kõrva man ja mõtõ kõnõldõn muijal oll’.

Esi olõ nii hoolõga köögin raadiod kullõlnu, et puisti piprõpuru, mea liha pääle pandma pedi, hoobis tii sisse, mea sinna kõrvalõ tõmbama oll’ pant!

Üldäs, et kost tuud nall’a muidu saat, ku esi ei tii, a vast tuuperäst üldäski, et mi tõnõkõrd henne tettüst nall’ast parembadõ arru saami ku tõisi umist.

Nii vai tõisildõ, proovimi õks naarda, ku medä nall’akat näemi vai kuulõmi, tuu om kindla pääle tervüses. Hallõ tunnista, a halvu uudissõid tükis viimätsel aol rohkõmb olõma ku sääntseid, mille pääle suunuka ülespoolõ kiskva.

Ja ku kiä iispäävä ütläs, et sul nõna nõega vai nöps iist ärä, usumi õks, saa ütläjäl kah paremb tuju!

Nõlvaku Kaie

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit