Krabi külätiatri pidäsi uma 16. aastapäiva ja sääl olõ ma ollu algusõst pääle. Olõmi terve perrega tuust näütlemisepatsillist purõtu: ma, mu küleluu ja mi neli last.

Es jää latsõlatsõ kah tuust hädäst putmata. Iks veeti nä pruuvi üten, selle et ku terve pere lava pääl mängse, sõs olõ es kedägi, kiä last kaenu.
Nii sõs oll’egi lava iin suur vaip ja unik mänguasju. Lats istõ sääl pääl ja kaiõ, miä lava pääl tetäs.

No oll’e mi päältkaeja koskil kolm aastat vana. Tükk olõ es õkva latsilõ mõtõld. Paroodiatükün otsõ Tuhkatriinu ahastadõn ja ikkõn ummi kängi, mis olli kohegi är kaonu. Äkki ilmu lava pääle mi tsillokõnõ päältkaeja ja ütel’: «Tädi, är ikku. Su kängä omma sääl lava takan korvi seen.» Uma jutu kinnitüses tõiõ kängä üten korviga kätte kah.

Tuhkatriinu nakas’ naarma ja timäga üten naarsõva ka kõik tõsõ. Tuhkatriinu tennäs’ umma fänni ja pruuvsõ kuigi näütemänguga edesi minnä.

A näütemängu õigõ mõju tull’ vällä mõnõ päävä peräst, ku latsiaiast anti teedä, et lats ollõv lõunasöögi aigu Vanna Tallinna nõudnu.

Kaetun etendüsen oll’ kotus, kon kõigile tuntu tegeläse Tipp ja Täpp seletivä, mille nä Buratinot jupõs tahtsõva lõiku, ja mainsõva sääl säänest juuki nigu Vana Tallinn. Punamütsiükesele tuu juuk hirmsale mekse ja nii tä küssegi kõik aig: «Kos tuu Vana Tallinn om?»

Tuu küsümine jäie mi väikukõsõlõ päältkaejalõ miilde. Nii tä sõs küsse latsiaian kah.

Imä, vanaimä ja vanaesä pidivä iks peris pikält latsiaia juhatajalõ seletämä, et tuu juuk olõ õi perren harilik keelekastõ, lausõ om hoobis peri tiatritüküst, midä tä om mitu kõrda kaenu.

Hää, et meile latsikaitsõt kaala es saadõta. Peräkõrd olõs viil latski käest är võetu ja latsikodudõ pantu.

No a nigu täämbädses nätä om, sõs suurt kahh’u säändene asi latsõlõ es tii. No om veidükene tiatripatsillist purõtu, a mis tuust.

Antoni Annika
Tagakolga, Rõugõ khk

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit