Lelläl olle üts väega huvitav riistapuu, minka tä topsõ tubakat pabirossihülsi sisse. Ma olli tuust väega huvitõt ja õks nõnnapiten man.

Päält kooli lätsi viil mõnõs tunnis karja. Põllu olli koristõdu, sõs oll’ karja kah kergemb kaitsa. Ma võtsõ köögikapi suhvlist peotävve pabirossõ kah üten, et sõs naabripoiskõsõga är pruuvi, kuis om.

Aimi naabriga kar’a kokko, a kar’ah olle hoobis naabriplika. Sis ma pandsõ pabirossi palama nigu täüsmiis kunagi. Paksõ «daamilõ» kah, kiä kai minno halva näoga ja ütel’: «Hindäl tatt ripakilõ ja kõrvatagudsõ likõ, mängit täüsmiist!»

Ma pahasi är ja lätsi kar’aga muialõ. Suidsu kisksõ õks kõik är.

Õdagu, ku karja kodo ai, tull’ imä mullõ vasta ja kõnõl’, mis minno kotoh uut. Paistu, et timäl oll’ minost nigu hallõ. Ülejäänü maa astsõ eläjide takah nigu surmamõistõt – sammu olli väega rassõ.

Esä joba uutsõ laudaussõ man: «Võta püksi maaha! Tiiät külh, mille iist ma sinno karista!»

Saiõ õks kõrralidsõ triibu tagaotsa pääle. A ma olli vakka, õnnõ silmävesi juusksõ. «Et sjoo olõs viimäne kõrd!»

Es avita esä sõna midägi: õks opsõ suidsutamisõ selges. Saiõ mitu kõrd maaha kah jäetüs, seeni ku periselt õnnistu.

Takastperrä mõtlõ, et tuu keretäüs oll’ mul iks periselt vällä teenit karistus.

Oleski Villem

Jaga seod artiklit