Kordemetsa Gerda kirotas näütemängõ ja stsenaariummõ, lavastas teleseriaalõ ja tiatritükke. Minevä nätäl oll’ tä katõssa päivä jutti Võromaal Sulbin, kon võeti üles võrokeelidse telesarja «Tagamõtsa» neli vahtsõt ossa, miä aasta lõpun piäsi ETV-n ekraani pääle tulõma.

Umalõ Lehele kõnõlõs Gerda tsipakõsõ, midä ülesvõetust matõrjaalist uuta om ja ka umist muist tegemiisist.

Miä om «Tagamõtsa»?

«Tagamõtsa» om mu meelest esieräline nättüs Eesti meediämaastigu pääl. Tä om hinnan tuuperäst, et om võrokeeline telesari. Inne «Tagamõtsat» ei olõ ütengi eesti murdõkeelen telesarja tett.

«Tagamõtsa» man omma tähtsä olokõrra ja tüübi. Seo om üts suur pluss, et ku ülejäänü perädü seriaalimajandus püüd toimõ saia umbõs 100 näütlejäga, sis «Tagamõtsan» näge tävveste värskit nägosit, inemiisi, kiä kõnõlõsõ tõist kiilt, omma tõistsugudsõ.

Mu meelest om as’a suur pluss viil seo, et niimuudu saa võro kiilt opada pall’o parõmbalõ ku lihtsäle umakeelitside uudissidõ vai raamatidõga.

Mille võro kiilt niimuudu parõmbalõ saa oppi?

Inemiisile miildüs telesarja kaia. Inemise saava seo keele kõla selges ja mõnõ sõna kah, ku alt kirju lugõva. Ma saa teno toolõ, et no om meil joba ütesä ossa «Tagamõtsat» tettü (kül viie aasta pääle), joba kõgõst arvu ja ku ma olõ tan kümme päivä järgepiten, sis ausalõ üteldä seo kiil veidükese «nakkas» külge kah.

A pääle telesarja, miä tuu Tagamõtsa viil om?

Tagamõtsa om viil üts vällämõtõld keskkund, Tagamõtsa talo ja pere Võromaalt, kon läbi inemiisi tegemiisi kõnõldas viguridsõlt ja hindä üle naardõn seo kandi elost.

Tan om pall’o kodoeläjit: kana, lamba, hobõsõ. Muigava pilguga om seo külä rahvas põlistõt ja telesarja pant.

Kuimuudu om Tagamõtsa rahva elo perämädse viie aastaga edesi lännü?

Mu meelest om elo edenenü kõvastõ. Agu om vahepääl tüütänü Soomõn, tulõ säält tagasi, a tä om iks vana hää Agu.

Vello mano om tulnu elämä timä poig Manivald, kiä om meile tiidmäldä paigan jäänü tüüldä, ja tan om kimmä põh’a pääl edenenü nii Manivaldi ku Vello fundamentalistlik eestimiilsüs.

Eesti maamemmekesest Marjest om saanu teno timä Soomõn eläväle tütrele piinü provva, kiä käü kübärä ja väega ilosidõ kleitega. Tagamõtsa perre latsõ omma suurõs kasunu.

Kordemetsa Gerda. Rahmani Jani pilt

A miä om samas jäänü?

Samas om jäänü tuu, miä elon jääski sakõstõ samas. Ku sul om midägi kongi painama jäänü, sis tuu jääski: Tarmot iks viil kiskva romantilidsõ mõttõ Marianne poolõ, kiä no eläs kül joba ammu Hispaanian. Ja Maivel om iks viil tunnõ, et timä elo om väega rassõ ja tä om seost väega är vaivatu.

Ma arva, et olõnõmalda keelest vai tuust, kon Eestimaa nukan kiäki eläs, om tan väega pall’o ärtundmist meile kõigilõ.

Sa kirotat ja lavastat ka teleseriaali «Siberi võmm» ja vahepääl muid asju kah. Midä arvat täämbädside Eesti seriaalõ kotsilõ?

Perämädsel aol om seriaalõ hirmsalõ pall’o. Ja väega pall’o om säändsit ütesugumaidsi. Tuuperäst mullõ «Tagamõtsa» miildüski. Kaemalda toolõ, et mul om olnu hullumiilne aasta – om olnu kats vapa päivä õnnõ –, seo tegemist ma är üteldä es taha. Tan om määnegi terve talopojamõistus kõgõlõ huumorilõ kaemalda seen. Taa om nall’akas – kiä ots nall’a, saa tuud. Om maailman populaarsõt community-draamat, paigaga köüdet draamat. Mu jaos om tä britte «Süämeasja» muudu, a nall’a om rohkõmb.

«Siberi võmmi» püvvä ma kah niimuudu kirota, et seo ei olõs peris sääne nigu tõõsõ. Krimisarja man om väega pall’o ette ant, midägi kriminaalsõt piät juhtuma.

Ma püvvä hindäle as’a põnõvas tetä tuuga, et hoia päätegeläisi elo liini ka kõik aig üten. Kaeja eläs üten iks toolõ, et inemise kannatasõ, omma hädän, näidega juhtus asju, nigu mi kõigiga. Lihtsäle kriminaalsõt asja tetä ja kaia om mu jaos ikäv.

Sama käü ka puhta nall’a kotsilõ. Ku tetäs lihtsäle komöödiäsari, sis ma joba tuuperäst ei julgu kaia, et saa arvu: mullõ tahetas nii hirmsalõ nall’a tetä, et tuu ei olõ inämb nal’akas.

Määndse omma su egäpäävädse tegemise?

Läbi aasta tii «Siberi võmmi». Kokko aastan 24 ossa. Ma olõ tennü säändse otsussõ, minkast no ei saa vällä astu – otsusti seod nii kirota ku lavasta. No ei taha ma kumbagi puult är anda. Seo om suur kuurma.

Viil proovi kirota aastan üte näütemängu. Ja lavastaminõ om asi, midä ma ei taha är lõpõta.

Üteldäs, et inemiisi päämine hädä om tuu, et nä ei mõista «ei» üteldä. Mukka om kah veidükese nii, a ma tii õnnõ asju, miä mullõ väega miildüse. Ma ei taha «ei» üteldä tuuperäst, et naid asju taha ma väega tetä. Är üteldä mõista ma külh.

Ku ma 2011 naksi vabakutsõlidsõs, andsõ hindäle lubahusõ, et ei sunni hinnäst tegemä midägi õnnõ raha peräst, proovi kasvai kasinambalt läbi aia. Siiämaani olõ saanu umma lubahust pitä.

Olõt kirotanu hulga näütemängõ ja noid suvõl Pärnumaal Tõstamaal lava pääle toonu. Kuis sust sai näütekiränik?

Naksi pruuvma näütemänguga kätt, selle et Tõstamaa vallavanõmb käve pääle. Sääl kandin puhkas ümbretsõõri pall’o tiatriinemiisi, kinka om hää suvõtiatrit tetä. Ütel aastal mõtli, et proovimi. Et ma es taha lavasta ütskõik määnest komöödiät, pruuvsõ esi kirotamisõga kätt. Edimädse näütemängu kirotimi Keerdo Margitiga katõpääle, alostusõn tundu tuu mullõ väega keerulinõ.

No olõ nännü, et näütemängu kirotaminõ om lusti täüs tüü. Taa om nigu luulõtus, a om tsipakõsõ romaani muudu kah. Ja tälle om hää rütmi ja ülesehitüst anda.

Ma olõ kannatamalda, piä saama ruttu valmis. Või kavva mõtõt kütsä, a ku kirotama nakka, piä luu kipõstõ hindäst vällä kirotama.

Küsse Rahmani Jan

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit