Lätsi puukuuli tüüle ja võti uma kõpla üten. Puukoolil umma kah kõpla olõman, a näil umma nii jämme varrõ, et mu lühkese sõrmõ saava vaivalt säält ümbrelt kinni hoita. Mul um harilik kõblas, kost muld vaihõlt vällä juusk. Panni sis kõplalõ kilekotist «mütsü» päähä ja lätsi hummogu maalt bussi pääle. Bussijuht kaiõ külh imelikult, a ütle es midägi.

Sõidi bussiga liina, sääl uulitsat pite liinaliini piätüste. Kõik, kes uulidsa pääl vasta tulliva, vahtsõva mu kõblast, nigu olõssi nännü imeasja. A mino poolõ es kae kiäki. Nigu minno hinnäst es olnugi olõman ja kõblas kõndnu ütsindä. Siist tiidmine, et ku tahat kohegi minnä nii, et tõsõ sinno tähele ei panõ, sis võta mõni imelik asi kätte ja sinno ei näeki õkvalt mitte kiäki.

Kõpli sis päävä är ja naksi õdagu tagasi kodo poolõ tulõma. Ku ma bussijaaman istsõ ja bussi oodi, tulliva vastaspingi pääle istma imä katõ poiskõsõga. Üts oll’ sääne väikukõnõ, a jo esi kõndsõ. Tõnõ oll’ eelkooliiäline. Suurõmb kaiõ mu kõblast ja ütel’ imäle: kae, tädil um kõblas üten. Tuupääle imä, kes oll’ parajahe uma silmä telehvooni är kaotanu, noogut’ ja ütel’: jah. Niipall’o oll’ sis mu kõplast juttu.

Buss tull’ ette ja lätsi pääle kaarti lehvitämä. A bussijuht kaiõ mu kõblast ja küsse, mis mul käen um, kas vigõl. Ütli, et, pujakõnõ, taa um kõblas. Tuupääle küsse bussijuht, kas taa terräv kah um. Ütli, et taaga um jo terve päiv tüüd är tettü ja är nührütedü, kos tä inämb terräv saa olla. A bussijuht kaiõ iks kõpla poolõ ja ütel’, et teräriistuga ei tohe bussi tulla, olku seo viimäne kõrd. Olli väega tenolik, et iks pääle sai.

Esi mõtli, et seo ilma elo um iks väega imelik. Eski lats tiid, määne kõblas vällä näge, a bussijuht mitte. Timä jaos umma kõik üte teräriista, olkõ sis vigõl vai kõblas.

Urmi Aili

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit