Kallendri järgi om sügüseni viil mitu nädälit, a ku latsõ kuuli lätvä, om õks õigõ suvi müüdä.

Meil peas hää miil olõma, et latsõ põra kuuli lätvä, Soomõn omma nä sääl jo mitu nädälit ollu. Aeti meilgi ja aedas edesi tuud jorru, et siin peas kah kooliaasta varõmb nakama ja pikemb olõma…

Meil om õks tuu kadakasakslasõ kommõ kõvastõ küllen, et peat tegema nii, nigu suurõmb riik iin tege. A senimaani om viil õnnõs lännü, et kõiki lollusi ei olõ järgi tett. Mitman riigin om jo arru saadu, et sääntsel jandil ei olõ mõtõt, a ega ümbremuutminõ ka lihtne ei olõ. Kohe mi niimuudu vällä jovva, et las latsõ omma koolin, sis saava vanõmba rohkõmb tüüd tetä. Hoobis puhkust olõs tüülkäüjile suvõaol enämb vaia. Paar nädälit ei olõ määnegi puhkus, a sääne muud om meil nüüd võet, selle et välismaal… Nojah, jälleki tuu kadakasakslus.

Ku inemisele andas nätäl puhkust talvõl, nätäl keväjelt ja kats suvõl, sis tä ei saaki õigõdõ puhada. Nii omma inemisil närvi läbi, suuril ja latsil kah.

Latsi närvi kah läbi? Tükis külh tõnõkõrd olõma. Latsil omma nutitelefoni ja tahvliarvuti ja suurõ arvuti. Sinnä ja telekadõ nä enämbüisi vahisõ, ku vanõmba vai vanavanõmba ei talda näid tarõst vällä utsita, mõnda lihtsämbät tüüd tegemä panda vai esi näidega juttu aija.

Nii ei mõistaki latsõ umasugutsõidõga asju tetä ega kõnõlda ja tuuperäst omma tülü laabsa tulõma. Kooli omma maakotussõin vähämbä kui mõnikümmend aastaigu tagasi, a õks tulõ tõnõkõrd ette, et oppaja ei panõ tähele, ku mõni vaiksõmb lats haigõt saa vai mõnõlõ halvastõ üldäs. Ega latsõ ka alasi vällä ei näütä, et näil määnegi murõ om vai nä medägi pelgäse.

Teedä om, et mea vanõmbas saat, tuu valgõmb tunnus latsõao lumi ja hall’amb hain, a ma olõ õks mõtõlnu, kuis külh mi aol oppaja kõkkõ näkki ja kuuldi. Joosi vai naari sa võlss kotussõl, joba sait nuumi, es võta maha visat prahti üles, joba oll’ su pattu tähele pant. Ja hoitku, ku kiä kedägi kiusas’! Sis võeti klass kokku ja peeti sääne jutlus, et nuilõ ka miilde jäi, kiä süüdläse es olõ.

Kiäki kõnõl’ umast kooliaost, et nailõ oll’ oppaja õkva edimätsel pääväl ülnü, et kaibama tulõgi tulla, ku kiäki liiga tege, et oppaja omgi koolin imä iist, kiä latsi avitas.

Nüüd kuulutõdas septembrin vällä koolirahu (jäl vällämaa värk?) ja muiduki käävä tuu jandiga üten ka egäsugutsõ paprõ… Ei avida ütski papõr, ku suuril inemisil väikeisi jaos aigu ei olõ. Hoiami kõik parõmb silmä, kõrva ja süäme valla, panõmi tähele, mis latsiga sünnüs, ja lähämi appi, ku vaia om.

Külh olõs illus, ku praegutsõ koolilatsõ kah kümne-katõkümne aasta peräst kõnõlda saava, et kae, kos mi aigu oll’ hää koolin kävvü.

Nõlvaku Kaie
Harglõ kihlkunnast peri

Jaga seod artiklit