Kolhoosi algaastil pidivä tuksambõ koloosniku talvõl mõtsatüü normi täütmä. Karla Ruudigõ es olõ koloosniku. Nä tüütivä suvõl turbaraban. Et näil talvõl midägi tetä es olõ, lätsivä nä vaesilõ koloosi orjõlõ appi Ähijärve taadõ palkõ lõikamõ. Mõtsatüü näil selge. Siberin sai sõa aigu korpusõn mõtsa lõigatus.

Karla karas’ Rebäsega Veliki all sakslasi poole üle ja sõdisi Sinimägeden kuulipritsi takan. Ruudi sõatii lõppi Kuramaal.

Ütskõrd ütel’ Ruudi: «Kahju, et ma sääl Sinimägeden su kõrval kuulipritsi takan es niidä noid «barbareid». Ega seo or’aaig kaua ei kestä. Ütskõrd sinnu austõtas sinidse-musta-valgõ lipu all Sinimägeden. Ma jää igäveste okupandis.»

Seo pääle läts’ katõmihesaag kipedõlõ käümä, ka laul võeti üles:

«Kodumaa, sa olõt vangla,
ainult katus pääle tõmmata…»

Kevväi tull’ kätte ja tüü sai otsa. Ütel pääval tundsõ Karla, et alaotsan nakas määneki valu närimõ. Läts’ egä pääväga kõvõbõs.

Läts’ sis Karla Antsladõ jaoskunnatohtri manu. Tuu küsse: «Mis tüüd seltsimiis tege?»
«Talv aigu sai Ähijärve takan mõtsa lõigatus.»

«Näet nüüd, olõt sälläle tüüga haigõt tennü. Panõ sälläle viina- va eederikompressi ja hoia sälg lämmän!»

Es avitõ tuu viinagõ määrmine ei seestpuult, ei väläst. Lämmit es kannatõ sukugi.

Tõnõ kõrd tohtri man sai sõimatõ: mis tä mõtlõs, et häda nii ruttu üle lätt! Oll’gi mõistus otsan.

Lõpus löüdse Ruudi lahendusõ. «Tiimi nii, sõidami Tartuhe. Sa viska haigla lähkün uulitsa pääle pikäle. Ku keski ligi tulõ, aja kaal sirgu, lõug taiva poolõ, pöörä silmä paheldõ ja häälitse: kõõks-kõõks! Ma kae nuka takan, mis sünnüs.»

Edimäne, kes manu sai, oll’ miilits. Virut’ jalagõ Karlalõ ribikontõ piten ja kärät’:
«Smirna jobõnõi pjäänits!»

A tu «pjäänits» käändse pää kõrvalõ, ai lõvva taiva poolõ, käänd’ silmä paheldõ ja tekk’: kõõks-kõõks. Õnnõs sai võmm aru, et mihel om midägi väega halvastõ, ja kutsõ kiirabi.
Kiirabin kõõksõ Karla edesi, es ütle üttegi sõnna. Äkki oll’ täl ümbretsõõri hulk valgidõ kitlidega arstõ. Valu läts’ Karlal joba väega suurõs. Lõug jäigi taiva poolõ, silmä paheldõ ja kõõksõ tull’ väega vaivalisõlt.

Kipõlt lasti Karla egäsugutsidõ massinidõ alt läbi. Peräkõrd sällüt’ Karla suurõn saalin lavva pääl ja sis kattõ pilt iist. Ku ähmäne pilt vahtsõst ette tull’, oll’ tä valgidõ linnu all palatin. Läbi udu nägi, et tohtri sais tä iin. Suurt vallu enämb es olõ, aga alaotsa liigutaminõ oll’ väega vallus.

«Tulõ vast viil edesi tembutadõ,» mõtõl’ Karla. Käändse pää kõrvalõ, ai lõvva taiva poolõ ja kõõksõ joba kõvõmba helüga.

«Är kõõksku siin inämb midägi! Mi lõiksi sul mädätse pimmesooliku valla. Viil tunnikõnõ ja sa ei olõs siin enämb kõõksnu,» ütel’ tohtri.

Nii saigi Karla surmahädäst valla ja hüüdnimes Kõõks.

Täämbädsel pääväl omma tohtridõ manu pikä järekõrra, ei tiiä, kas sääntse nipiga saas rutõmb. Ma ka saisõ puusaliigõsõ valogõ kats aastat järekõrran, inne ku sai vahtsõ ravvast «sarniiri».

Prisko Mart


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Jaga seod artiklit