Seo Eesti Vabariigi alostusõn juhtu mul üts andsak lehmä müümise lugu. Poig käve koolin, rahha läts’ hädäste vaia. Aimi väega viletsäle läbi.

Liinainemine arvas, et mis viga maal ellä. Piim, kartol hindäst võtta, juurika kah. Elät nigu Miška! Mul hindä peräst es olõki väega hätä, a latsõ koolitaminõ. Pinssi kah viil es saa…

Mul oll’ kats lehmä ja paar lammast. Suur lehm tull’ keväjä piimäle. Kar’amaal illos hain, talvõkarv kah eläjäl säläst lännü. Silmäle illos kaiaki!

Panni kuulutusõ lehte, et müü lehmä. Nigu kuulutus ilmu, oll’ üts naistõrahvas platsin. Tä trehväs’ müügikotust küsümä naabri mant. Eski auto jätse sinnä. Tull’ õkva eläjide mano, astsõ sääl ümbre näide. Anni valli, määnest lehmä taht. Tälle miildü suur lehm. Ütli uma hinna, a õkva naas’ tä kõvastõ kauplõma: suur lehm, kes tiid viil, kas asja saagi. Kissõ hinna väega alla. Arvada joba tiidse, et rahha om mul väega vaia, kül är anna! Eski lehmäkene kai minno ikudsõ näoga.

Mul naas’ lehmäst hallõ. Ega elläi kah ull’ ei olõ: tä saa arvo, et pressitäs vällä. Ütli: «Paistus, et mi kaup jääs är! Üts piät perrä andma. Elosa eläjä peräst väega ei kaubõlda.»

Võti uma kar’a ja naksi kodo poolõ ajama. Olli joba kõvastõ sada meetrit lännü, ku naanõ naas’ tii päält sõnotuisi perrä hõikma. Täämbädseni ei saa arvo, mille tä nii tegi. Mul oll’ hää miil, et sääntse kätte eläjät es anna.

Naabril oll’ kah kats lehmä. Järgmädse päävä hummogu sei õnnõ üts lehm nurmõn. Naabrinaanõ selet’, et timä lehm miildü tollõlõ ostjalõ rohkõmb. Halvastõ külh, et mu sehvti är tsurksõva. Näil olõvat plaanin olnu kah kuulutus lehte panda.

Tõõnõpuul ütel’ viil mano, et tuu naanõ oll’ Rõugõst ja nä tundsõva ütstõist. Tutva käest olõvat iks etempä elläi osta.

Es lää kavva aigu, ku inne lõunat sõit’ tii otsa veoauto. Puha present pääl! Küsüti, kas elläi viil alalõ. Eelä es saa nä autot kõrda, om peri Põlva maakunnast säält ja säält.

Andsõ valli, kumba taht. Peremiis valisi vanõmba lehmä. Ütli hinna. Miis võtt’ puukarmanist raha vällä, lugi autokasti veere pääle kätte.

Otsõmi kotusõ, kost elläi pääle panda. Miis valõ kodopuulsõ kraaviperve, tsipa lapjotüüd, peräluuk alla, olõkõsõ pääle.

Vei lehmä auto mano, anni kablaotsa peremehe kätte. Tä vei lehmä auto pääle. Ei määnestki rabõlõmist. As’alinõ miis! Olõs õnnõ sääntsit mehi Eestin pall’o! Pand’ luugi kinni. Kõik!

Miis ütel’, et elläi lätt elo pääle. Võtt’ puust viinapudõli: kork päält, lasksõ tsipakõsõ klaasi – jõi är. Pakk’ mullõ kah, sis kork pääle ja andsõ mullõ pudõli. Sullõ-mullõ! Sääne oll’ sis kaup.

Nuur lehm elli mu man 19 aastat. Andsõ piima, a tä jäigi viimätses. Sai är saadõtus lihakombinaati. Mõlõmbal meil olli silmä vett täüs.

Raha esihindäst om õnnõ papõr. Tälle antas määnegi kokko kõnõld väärtüs. Ütstõsõst ei piä tuuperäst tiitrulliga üle sõitma.

Orassoni Rael-Adiina


Koha Priidu tsehkendüs

Jaga seod artiklit