Ma sõida valla bussiga tüü manu. Tõnõkõrd sõida tuusama bussiga tüült kodu kah. Ütskõrd, ku ma kodu sõitsõ, tull’ bussijuhiga sääne kõnõlus.

Bussijuht (B): Kas sa julgutki kodu minnä?

Ma (M): Mille ma es pidänü julguma?

B: Ma näi täämbä Suulätte kandin karru üle tii minemän.

M: No tuu oll’ sääl kandin, ma lähä jo siin, Sevelin maha.

B: Mine sa tiiä, äkki om tuu karu joba siiäpoolõ tullu!?

M: Õks tuu om sis hummuku nätä. Ku ma hummõn hummuku väega suurõlt vikasaanuna bussi pääle tulõ, om karu mullõ sälgä tullu, ku ma ülepää pääle ei tulõ, om minnu maha murtu.

Tulli bussi päält maha nink naksi kodu poolõ astma. Mõtli esi, et tuud olli nigu innembi kah kuuldnu, et säälpuul ollõv karru liikuman nättü. Oll’ kuis oll’, a tuuperäst saa ei tüülkäümist perrä jättä.

Kõrraga kuuli sälä takan müdinät. No omgi viimätselt karu, hiitü ma är.

Käändse otsa ringi… Oll’gi Karu mul sälä takan – õkva lihast ja luust. Neli jalga, suur pää nink vahis ummi silmiga mullõ otsa. Hellü kah es tii. Naksi joba pelgämä, mis edesi saa.

Kõgõ rohkõmb pelässi tuud, et ku seo elläi mu nüüt maha murd, on mul edimält väega-väega vallus. A vallu ma pelgä. Juuskõ kah es jõvva nii väega – no tulkõ miä tulõ.

«Karu, kiä sul lubasi tii pääle minnä!?» hõigati taluväreti mant. «Kuis sa külh sukugi sõnna ei kullõ!? Marss tii päält tagasi!»

Nojah, mu naabrimehe pini nimi om kah Karu.

Hintsiku Hidalgo
Rõugõ khk

Kokkusaaminõ «kahruga»
Koha Priidu tsehkendüs

Jaga seod artiklit