Võromaalt peri rahvaperimüse uurja Kõivupuu Marju sai ildaaigu kats suurt tunnustust. Eesti Rukki Selts and’ tälle 2019. aastaga kultuuripreemiä Rukkirääk ja keskkunnaministeeriüm and’ tälle Eerik Kumari nimelidse luuduskaitsõpreemiä. Kõnõlõmi Marjuga tsipa luudusõst ja umakultuurist.

Kõivupuu Marju minevä kuu lõpun rüäseldsi tähtsät kultuuripreemiät vasta võtman. Pilt rüäseldsi mol’ovihu lehe päält

Sait säändse preemiä, miä om võro keeli „rüärääk”. Tuud sõnna om vist mõnõl rassõ vällä üteldä?

Nojah, taa om ammõtlikult niimuudu, et om Eesti Rukki Seltsi Rukkiräägu kultuuriavvuhind. Ja ku tõtõst võru kiilde ümbre panda, sis om taa nimi „rüärääk” ja ma või üteldä tuud, et ütski kõrralik põh’aeestläne, kes lõunaeesti kiilt ei mõista, toda vällä üteldä ei saaki. A rüärääk om üts ütlemädä illus tsirgukõnõ ja tä om mi rahvakultuurin avvu seen.

Kuimuudu rügä om köüdet rahvakultuuriga?

Sangastõ rügä om terven maailman kõgõ kavvõmb järepidevält arõndõt sort, mis om väega hinnan. Ja taad rükä tulõ ka söögilavva pääl popularisiiri, et olõs meelen, kuis taa musta leeväga om. Must leib om mi kultuuriruumin elätise ja perre ja raha ja toimõsaamisõ võrdkujo ja tuust tulõ iks kõnõlda.

Tõõnõ preemiä, miä sa sait, om tähtsä luuduskaitsõpreemiä. Mis saisun su meelest parhilla luudus om?

No ütlemi niimuudu, et ega tä nüüd perädü hään saisun ei olõ. Joba ütsindä tuuperäst, ku pall’o mi tarvitami plasti. Parhilladsõ noorõ naardva külh, et vanastõ heegeldedi, vai mis vanastõ, ma esiki olõ heegeldänü vanust piimäkottõst sanna- ja vannitarõvaipu ja midä kõkkõ viil. Viil 20–30 aastat tagasi oll’ Eesti keskkunna ja tervüse sais parõmb ja vahtsõstpruukminõ esihindäst mõista. A sis lätsivä naa värte läände vallalõ, egäl inemisel oll’ kilekottõ tükkü mitu, kiäki es tii inämb nii nigu vanastõ, et kilekott ummõldi pääle ja sisse ummõldi rõivast vuudriga kotikõnõ. Vai tetti mitmõst kilekotist üts ja toda mõsti ja tuuga käüti.

Mi olõmi kuigi taa tarvitamismentaliteedi häbemäldä kipõstõ üle võtnu külh. Kes toda inämb mäletäs, ku paprõga poodin sai leibä kumbitus. Ku es viisi papõrd võtta, kumpsõt käega, es olõ kah hätä midägi, kiäki iks leevä är ostsõ. Ja es olõ meil periselt, ku perrä mõtlõma naada, säändsit hääoluütiskunna haiguisi, näütüses allergijiid.

Midä sis pidänü tegemä vai tegemädä jätmä, et luudust inämb hoita ja esi kah tervemb olla?

Arva, et mi võinu tarvitamist piirdä. Tõnõ asi om ka tuu, et luudusõ majandamisõ man tulnu iks kolm-neli käüki ette mõtõlda. Kõik, mis mi teemi, om määnegi ahhil. Mi ei tiiä, midä üts vai tõõnõ sääne lühkese umakasu jaos tegemine vallalõ päst.

Ma loi õkva kattõ raamatut võrdlusõs, üts om 1968. aastal eesti kiilde pant Carsoni Racheli «Hääletu kevad», mis minnu latsõn väega kõvastõ mõot’. Ja tõnõ om nüüd eesti keelen ilmunu Lunde Maja «Mesilaste ajalugu». Mõlõmba kõnõlõsõ samast as’ast, keskkunnakatastroofist, mis tulõ tuust, et mi lihtsäle tahami kihvtitä.

Mi teemi väega pall’u asju, mis rehkendäse lühku kõrdaminekiga. A tuu om väega ohtlik. Tuu om täpsele niisama nigu, et ma saa palka ja süü tuu palga üte nädäliga är. Ja sis kolm nädälit kae, mis saa.

A inemise teedüpoolõst omma mõtlõja eläjä ja võinu umma ajukõist tarvita tollõn tsihin, et mi olõmi täpsele säänesama liik nigu kõik tõsõ, ja mi ei tohe võtta säänest õigust, et nakkami kõiki tõisi liike häötämä. Meile jo kah ei miildü, ku kostki tulõ kiäki, kiä nakkas inemise liigile otsa pääle tegemä.

Küsse Rahmani Jan

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit