Pandakaru ollõv välläkuulmise piiri pääl. Inemise näid hoitva ja süütvä, aga mõtsikun luudusõn jääs näile süüki veitüs. Muidu küländki üterahvastõt Hiinan om näile määnegi maalapikõnõ eräldet, aga tuud om suurõlõ eläjäle veidü. Imelik külh, et suurõn Aasian, kon tühjä maad küländ, kõlbas hiidpandalõ õnnõ määnegi lapikõnõ. Aga kui arvõstami, et hiidpanda süü õnnõ bambust, sis ei olõki imelik. Häös bambus, häös ka panda. Mi vana hää päntjalg lätt kaarapõldu, park kere täüs ja haukas mõtsan mustkiid pääle. Vahel lakatas mõnõ mesipuu kah är, kül valitsus mass kinni (kui mass). Talvõs käänd ülepää puhkama. Ei putu tälle määnegi bambus, tima aja läbi eestimaidsõga.

Kas meile säält midägi tutvat kah miilde halgatas? Vanast ollõv saarlasõ käünü mandri pääl kraavi kaibman. Päivä tulliva, telsevä pernaasõ käest paatävve keedukartult, seie kõtu täüs ja lätsi õdakult kraavi kaibma. Hummukus oll’ kraav valmis. Kartult kulusi peris suur paatäüs, aga kiäki es lähä rasva vai ülekaalulidsõs. Mis sais meil põrõlt om?

Juudi ja araablasõ teedüperäst tsialihha ei süü. Näide liha piät olõma koššer vai halal, tuu tähendäs väega erilist looma pidämist, tapmist ja tükeldämist. Sääne liha om, arvada, üle kümne kõrra kallimp. Muide, Eestin omma olõman nii koššõr- kui halalrahva. Tõsõst küllest, mu kaonu naabrinaanõ es võta üttegi muud lihha suu sisse ku õnnõ tsialihha. Latsi kasvat’ kah säändsen vaimun. Mu naasõ sugulasõ omma ütsjagu taimõtoitlasõ (vegani). Näile ei kõlba määnegi liha. Mõnõ ei süü kalla, noid om Eestin kah. Terve suur mongoli rahvas ei süü kalla, a tuuiist aetas sääl rasvast lambalihha mehemuudu näost sisse. Eestin om hulga inemiisi, kiä põlgva lambalihha, et tuul ollõv kasukamaik. Kiäki näist ei olõ kasukat maitsnu.

Kanalihast jäl söövä Eesti inemise õnnõ rinda ja kintsõ. Mõnõ kanapidäjä ei tapa üttegi kanna ja laskva näil koolda ajalikku surma.

Lihatõpriidõ kasvatamist alostõdi Eestin herefordi tõuga, a tull’ vällä, et näide liha õks peris hää ei olõ, om ülearu tummõ. Sis tuudi sisse angusõ tõug, tuu pitiv heledämbä lihaga olõma.

Kuis om lugu muu söögikraamiga, miä poodin saia om? (Saia om pia kõkkõ, hülgeliha vast vällä arvat). Ostõtas küländ pall’u vällämaal toodõtut kraami, tuu om inämbjagu odavamp. Põrõlt omma eestläse kõik ilma läbi käünü ja kel silmä valla, piäsi tiidmä, mis nippega vällämaal söögikraam ilusas tetäs. Tomadi ja kurgi omma ka maigust tunda.

Kokkuvõtvalt: mi liigumi pikki sammõga sinnä, kon pandakaru uma söögisortmisega om. Ku nii edesi lätt, piät perämise eestläse kah loomaaida pandma – nutitelefon kätte ja las mängvä. Küläliisil hää kaia läbi puurivarbu. Ma arva, et ku näile kõrraperäliselt bambust ette anda, nä uma läptopi mant kavvõmbalõ ei tüküki.

Pulga Jaan

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit