Om vajja viiä inemiisile rõõmu. Sis murõ kaos, inemise nägevä võimaluisi.

Mullõ paistus, et täämbädsel aol omma pall’u Eesti inemise uma murrõga umaette. Hariligult omma nuu murrõ võimõndõdu, a tuu varjun jääs suur hulk häädüst tarvitamada.

Olõ mõtõlnu kristlusõ pääle, miä saanu tuud mulku täütä, a inemise omma usust kavvõn. Määndselgi aol oll’ uskminõ väega hää abilinõ. Ku inemisel oll’ hing tühi, sis kerik oll’ kimmäs paik. Parhilla kerikut väega ei usuta, inemise omma rohkõmb ettevõtlusõ-usku.

Ettevõtlusõn tetäs asju kainõ mõistusõ perrä. Võetas määnegi tsiht ja jõutas tollõni, kasvai nui neläs. Või-olla olõs tark naada ka umma ello kainõ mõistusõga kõrrastama. Ja tuu tsiht, kohe tahat jõuda, piäs olõma esihindä elu kvaliteet.

Mi uma riik

Kõgõpäält tulõ selgembäle arvu saia, et Eesti om mi uma riik. Seo om mi asi aia: mi hääkõrd, mi turvalisus. Seo ei olõ kellegi tõõsõ tetä, seo om mi kohus.

Selges tulõ hindäle tetä ka tuu, kas seo om mu kodu. Ku tan vingun näoga ümbre käüt, sis sul ei olõ tan hää olla. Ja ku sul ei olõ hää olla, sis mõtlõ, kas saat midägi tetä, et sul olõs hää olla. Vai sis tõtõst piät minemä palmi ala vai kohegi, kon om otav viin vai hää võimalusõ su jaos…

Ku olõt saanu arvu, et tahat iks tan olla, sis tulõ käüsse üles käändä, ku saat midägi parõmbas tetä. Kotu sa ju kraamit, austat ja armastat. Kodu piät olõma kõrran. Et saas sõpru küllä kutsu, et üten sõpruga olõs hää ja mõnnus olla.

Kõrdasäädmist tulõ pääle naada nullist. Uma pere. Säält edesi uma külä vai liinaosa. Niimuudu altpuult ülespoolõ mõttõ kõrda säädi. Riik pand hinnäst üllestpuult masma, a inemise piät iks altpuult ummi struktuurõga vasta tulõma. Tassakõistõ mi elu sinnäpoolõ liigus, a toolõ võinu määndsegi kavala nipiga vunki manu anda. Hääd asja tetäs hää meelega.

Naabriga tulõ läbi saia

Tihtipääle ei saa naabri umavahel läbi. A naabriga piät häste läbi saama, muidu lätt su hindä elukvaliteet kehvembäs. Om suur ull’us määndsegi rumala põhjusõ peräst naabriga mitte läbi saia ja viil niimuudu, et ei kõnõlõ kolm aastakka. Innembi mass pahanõminõ alla neeldä ja määndselgi aol tulõ naabri su manu ja ti lepüti är.

Tähtsä om, et süüdläst es otsitu. Tuust tulõ süändümine, miä om halv. Innembä mass otsi võimaluisi ja välläpäsemist.

Om vajja viiä rõõmu inemiisile. Sis murõ kaos, inemise nägevä võimaluisi. Võimõnda tulnu hääd, halv tulõs kohegi mujjalõ jättä.

Kiä tege?

Säänest ammõtnikku, kiä piäs inemise ellu parõmbas muutma, ei olõ. Egälütel tulõ hinnäst piiglist kaia. Äkki olõt sa tuu, kiä saanu edimädse sammu tetä? Iistvidäjä saava olla nuu, kellel om joudu. Sis võiva vällä tulla vahtsõ inemise, kellel om kah joudu, a kiä omma olnu kongi varjun.

Tähtsä om ka tuu, et elu parõmbas muutmist ei saa tetä kampaania kõrran. Muidu ei olõ muutus loomulik. Inne parhillast 25aastast vabadust ellimi 50 aastat ebaloomulikku ellu, kon kõik käve kampaania kõrran. Kuigi ütel hetkel muutu ka tuu elu tävveste loomulikus ja inemise olliva harinu. Täämbädse ao nõuka-nostalgiast võit arvu saia, selle et tekkü rahu. Olli aúa, minka olti harinu, kuigi kavvõst kaejalõ paistu tuu imelik.

Riik saanu gaasi anda ja ruuli käändä hilläkõistõ

Säändsest rahust om mi riigin parhilla puudus. 25 aastakka ei olõ rahhu andnu. Inemise, kiä riiki juhtva, ei olõ mõtõlnu kah, kuis tan tekkünü rahu. Rahu mitte suurõn mõttõn, a kasvai tuu, et säädüisiga es janditu.

Pall’u inemise omma ettevõtja. Seo ei olõ rahulik elu, ku säädüisi muudõtas ja sa piät kõik aig ummi plaanõ ümbre säädmä. Ma saa arvu, ku edimält tetäs suuri muutuisi, a nüüt võinu meil, nigu inneskine pääministri ütel’, olla peenhäälestüse aig. Ei massa nii pall’u janti säädüisi ja massõga.

Ku kõik nakkas paika loksuma, tulnu liiguta õnnõ veidükese. Nigu autuga sõitõn tulõ liiguta veidükese ruuli, mitte pall’u. Vai nigu gaasi tulõ anda nõrgalt, mitte nii, et kets käü ümbre.

Rahulikumb elu ja kõrran mõtlõminõ või inemisele anda jõu umist murrist üle saia.


Kanguri Lenno,
Krabi poodimiis

Jaga seod artiklit