1970. aastidõ algul olliva rahvamajah kinonäütämise õdagu. Kõrraga näüdäti kassa täütmises kattõ filmi: edimäne olle kas sõast vai suurõ kodomaa armastusõst, tõnõ, tuu parõmb, oll’ Vinne komöödia vai eski vällämaa film. Et tuu tagomanõ film är nätä, pidit mõlembidõ piledi ostma.

Ma tulli Peri rahvamajast, vai nigu rahvas ütel’, tembomajast kinost. Välläh olle joba õigõ pümme.

Jala tulle tulla. Jalgrattaga es nännü sõita ja iks olle väikene luutus, et äkki saa hinnäst säädi mõnõ Jawa-mehe perä pääle. Jawa olle uhkõ punanõ tsikli, tollõ ao poiskõsõohtu meesterahvil piaaigu tuu, mis nüüt rullnokkõl BMW. Aga Jawa-poissõ es jakku kõigilõ latskõisilõ, nuu poisi olli tettü mehe ja võisõva latskõisi sorti umma tahtmist pite.

Olli jalaga jõudnu piaaigu kodo lähekesele ja mõtli, et tõmba üle nurmõ, mis tost, et kolhoos olle tollõ mõni päiv tagasi är randaalnu. Võti kängä näpo otsa, et muld näid är ei tsurgisi.

Hääd kätt jäie üts künkäkõnõ, säält kaivõti kunagi ruusa, mi kutsimigi toda kotust Ruusahavvakundis. Kurrakätt jäi mõts. Kavvõmbalt hämmost paistuva joba kodomaja katusõ.

Astsõ, astsõ, kui kuulõ, et Ruusahavva man kiäki kobistas ja juusk mõtsa poolõ. Ma tiidse, et säältkaudu lätsivä sakõstõ kitsõ ja vahel põdra kah mõtsa poolõ. Mõtli kipõstõ, et tahassi näidega kokkosaamist är hoita – mine tiiä, püürdvä sarvõ mu poolõ.

Haarsõ umbropsu maast midägi, minka näile visada ja näid hiidütä. Peio jäi üts paras kivi. Saatsõ tollõ kobina poolõ, esi viil hõiksi kõva helüga: «Kaegõ, et ti, sunniku, kaoti mu tii päält!»

Mu imestüses ja veitse kergendüses hõigas’ «elläi» inemise helüga: «Sunniku naabrinaanõ, tahit mu pää kiviga lahki lüvvä vai?!» Ma saiõ lähkümbäle, tulle vällä, et naabripoiskõsõ katõkõistõ. Vai noh mis inämp nii poiskõsõ, üle katõkümne joba.

Nimä olli plaani pidänu mi majast talo edesi minnä. Sinnä olliva EPA maamõõdu praktikandi üümajalõ pantu. Tollõh taloh elli vana ütsik miis, täl olle üts otsatarõ tühi ja iks olliva sääl suvõl praktikandi. Poistõl muidoki vaia niiüteldä värskit verd. Esi nää es tiiävägi, kas praktikandi olli poiskõsõ vai latskõsõ, a noh uuri tasosi jo iks.

Tõnõ poiskõnõ kaivõl’ külh, et kivi ollõv täl päälaest läbi hiustõ linnanu, a tä tekk’ vast kihuladsõst eelevandi, et huvitavamb olõssi. Kutsiva sõs nigu heitümise pehmendämises minno kah kampa praktikantõ kaema. Et äkki leövvüs mu jaos mõni illos poiss. Ma es võta tuust jutust vetu.

Järgmisel pääväl kõnõliva naabripoiskõsõ, et nä olliva aknidõ all käünüvä, aga olliva õnnõ sõimada saanu, et maamatsi ei lasõva magada.

Paborti Daisy
Põlva

Kivvega «eläjide» vasta
Koha Priidu tsehkendüs

Jaga seod artiklit