Uma puulsada aastat tagasi käve ma Antsla keskkooli kümnõndõn klassin. Mi pidimi käümä koolivormin, valgõ kraegõ tummõsinitse vai pruuni kleidigõ.

Mul oll’ kats sõbrantsi, Ester ja Halja. Lasimi nääripidulõ minnä indäle tetä ütesugutsõ kleidi, kirsipunatsõst mõsusammõtist, valgõ brodõriipits ilustõ krae ümbre.

Pidu pääl tull’ meil sääne krutskilinõ mõtõ, et tulõmi kõik pääle koolivaheaigu edimäsel pääväl noidõ punatsidõ kleitegõ kuuli.

Mi pidimi tuukõrd inne tunnõ ja vahõtunni aigu kalidori pääl ringiratast käümä, kiäki pääle kõrrapidäjä es tohe klassin olla.

Mul oll’ tuukõrd sääne rummal kommõ, et jõudsõ kuuli iks viimätsel minutil inne tunnõ.

Ku jõudsõ peräle uman pidokleidin, sis näie, et mõlõmbõ sõbrantsi jalutasõ tähtsält tsõõrin, koolivormikleit sällän.

Meil oll’ koolin harilikult nii, et oppaja tulli õkva peräst kellä kõlistõmist klassi. Kell kõlisi ja mul es olõ inämp taganõmistiid.

Juusksõ klassi ussõ päält pingiria vahelt perämise aknõ manu, tiidse, et sääl es olõ aknõl välimäst klaasi iin, sisemine oll’ valla.

Karassi läbi aknõ vällä, aga suurõ klaasiklirinõgõ – ma es tiiäki, et koolivaheaigu oll’ sinnä klaas ette pantu!

Oppaja jõudsõ joba klassi ussõ pääle ja küüsse: «Mis klirrin tuu oll’?»

Kasõoru Toomas hõigas’: «Kae, kos üts väikene poiskõsõtsura visas’ õkva kivigõ!»

Oppaja käskse minnä ja tiä kinni püüdä. Viil kats poissi lätsi suurõ robinagõ appi, aga nä tulli pia tagasi ja ütli, et tuu tsura kattõ kohegi är.

Ma jõudsõ tõistõ tunni joba ilustõ koolivormin.

Alopi Ene
Karula khk


Koha Priidu tsehkendüs

Jaga seod artiklit