Küündlepäävä (2.02.) tohtva naasõ kotun rohkõmb mehi käsütä ja esi jala saina pääl hoita, ku muiduki tahtva.

Innevanast keedeti tuul pääväl kesväjahu- vai suurmaputru, lihasüüki tetti tsiapääst ja -jalust.

Nii taliharjapäävä kui tennüsepäävä kotsilõ üldäs, et puul talvõ om läbi ja puul süüki piät viil nii inemiisile ku eläjeile alalõ olõma, aga talvõ sällärootsu murdumisõst kõnõldas ka küündlepäävä.

Mu vanaimä ütel’, et küündlepäävä käänd kahr kooban tõsõ külle. Meil kaavõti tõnõkõrd runguliidõ jaos kohegi perve sisse koobakõnõ. Põhk panti põhja, runguli pääle, katõti viil põhu ja mullaga. Ku säält keväjet vasta eläjeile piite võtma nakati, sis tuu koobakõnõ oll’ enämbüisi jäänü illus ja kuiv. Ja ku vanaimä kahru koobast kõnõli, sis ma kujuti ka säänest ilusat onnikõist ette.

Et kahr kooba kaibmisõga vaiva ei näe ja ennegi määndsegi nõdsu ots, konh veidü tasatsõmbalt keväjeni olla, sai teedä ildamb.

Aga pääväkeist tulõs külh täämbä hoolõga silmän petä: ku taa pilvi vahelt veidü aigugi nätä om, võit uuta lämmind suvvõ, kon vihma iiba ei tulõ. Vili kassuv kah illus, ku küündlepäävä päiv paistus ja hangõ korgõ.

Ärke unõtagõ õdagult verevät juuki juuva, sis püsüs tervüs keväjelt ja suvõl hää. Juuk ei piä kraadiga olõma, marjamahl om kah väega hää!

Nõlvaku Kaie, Mehkamaalt peri

Jaga seod artiklit