Uma Lehe 2019. aastaga jutuvõistlusõ võidujutt

 
Ku aastalõpp nakkas lähküle tulõma, sis kaias iks aon takkapoolõ ja mõtõldas ettepoolõ tulõviku pääle kah. Nii oll’gi ütel hämutsõl süküs-õdakul, et nigu tsusati miilde üts vana-vana tõtõstõ sündünü lugu.

Oll’ aasta 1978. Joba süküskuu viimätsil päivil tull’ maaha sükäv lumi. Tuud kül mõnõs pääväs, a kurja tekk’ pall’o: lahksõ hulka ubinapuid, koh viil korjamalda ubina ja leheki külen. Tuust võisõ joba ette arvada, et hullõmba ao omma viil iin. Joba inne jõulõ oll’ kõrralik lumi maan ja külmä kah 30 kraadi ümbre.

Kuiki jõulõ es tohe tuul aol pitä, oll’ mi perren iks kuus tarõn ja sült pidi lavva pääl olõma. A kuna oll’ keelet aig, es lasta süldikraami tuus aos müüki. Suurõ tegemisega sai kraami kätte õkva inne aasta lõppu – hää tuugi. Ragosi puukuurin süldikraami peenembäs ja sült sai kõrralik. Pido võisõ pihta naada. Ja tä tull’ kõva pauguga.

Vana-aastagu viimätsel pääväl näüdäs’ Kosõl kraadiklaas 42 kraati külmä. Aiatulba pauksõva ütstõsõga võiki, ütski Võro liina buss es liigu ja piim, midä muido veeti klaaspudõlitõn vallalidsõ veomassinaga, jäi puutõ piten lakja vidämäldä. A tarõn kuusõ man oll’ lämmi ja hää. Latsil oll’ lõpu lajalt. Ka jõulumiis oll’ tassakõistõ kuusõ all käünü, nii et kiäki es näeki.

Vahtsõaastagu edimädsel pääväl pidi joba mõtlõma elämise kütmise pääle. Lätsi tekse kuuriussõ vallalõ ja midä ma näe – keset kuuri pakk, paku pääl kirvõs ja kirvõ pääl hiir. Kaes mullõ otsa umbõs nii, et kohe sa trügit, ja ei mõtlõgi är minnä.

A sis tull’ mullõ miilde üts vallus lugu latsõpõlvõst, ku mi poolõ tull’ viguridsõ jutuga külämiis. Tä näüdäs’ mullõ lumõhärmän ussõlinki ja ütel’, et proovi keelega, ku makus tuu om. Ma uma latsõmeelega pruuvsõgi ja oll’ väega vallus, ku tükk keelenahka jäigi ussõlingi külge. Nii oll’ ka hiir lännü kirvõ päält liharaasukõisi mekmä, a lämmä jalakõsõ jäivä külmä ravva külge kinni ja nii saigi vaesõst eläjäkesest «soolasammas».

Latsõ, Tuuli ja Toomas, tulli kah tuud imet kaema ja ristsevä är külmänü hiire Kirvõkuningas.

Ildamba saigi tuust külmäst talvõst ku ummamuudu aoarvamisõ verstäpost. Viil tükk aigu iks kõnõldi, et tuu vai taa asi juhtu inne vai peräst Kirvõkuninga aastat.

A seo lugu juhtu õkva kimmäle tuulsamatsõl aastal.

Leinusõ Arvo


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit