Võro liina küle all Nöörimaal eläs laulja, kiränik ja otsja Lumiste Kati, kiä and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.

6. kiri. Hengetsirk

 
Inne Võrolõ kolimist elli Tal’nan ja sääl tei üten sõpruga hengelaulutsõõrõ, kohe tulti kokko, et ütenkuun laulda õkva noid laulõ, miä hengekiili pututasõ. Üteldäs, et laul tege rõnna rõõmsas.

Ku süä rõõmustas, olõmi tervembä ja tasakaalun. Noin tsõõrõn tegüsi pall’o vahtsit laulõ ja vaimopuhahuisi. Tõlksõ mitu hispaaniakeelist väelaulu eesti kiilde ja ütes «hitis» sai hengetsirgu lugu. Seod laulva no ka mitmõ laulja.

Lõuna-Ameeriga põlisrahvidõ traditsioonin om koolibril väega tähtsä osa, tedä peetäski hengetsirgus. Usutas, et ka kõik koolnu sõdalasõ sünnüse vahtsõst koolibri kihän. Sõdalanõ om seo, kiä uma aatidõ ja õiguisi iist võitlõs, mitte palgasoldan, innembi iks armastusõ sõdalanõ. Portugali keeli om koolibri beijaflor, tõlkõn lillimus’otaja. Koolibri ei panõ kõrraski tsiibu kokko, ku häitsme päält nektärri korjas.

Pia kats aastakka olõ Tal’nast ja hengelaulutsõõrõst kavvõmbal olnu, a süä kisk iks inämb laulma. Hengelaulutsõõri saava vahtsõst huu sisse seo suvi üle Eesti, alostõn pääle Jaania festivalist Harjumaal. Hengetsirk om hinnäst mullõ näüdänü mitu kõrda nii unõn ku ilmuisi.

Ildaaigu Tarton sõidi taksoga. Taksojuht oll’ üliopilanõ, miis, kiä naas’ õkva lõpõtama meditsiiniõe koolitust. Mul ei olõ ilmangi ütegi taksojuhiga nii põnõvat ja süvvä jutuajamist olnu. Kõnõlimi muusikast, laulmisõst, esiki timä psühhiaatriahuvist, miä tekkü tuust, ku tä psühhiaatriakliinikun praktikal käve. Jõudsõmi jutuga tä imä surmani, ku panni tähele tä käevarrõ pääle tätoveeritüt suurt koolibrid. Seo tsirk tulõtavat tälle immä miilde, om tarkusõ, vastapidämise, vindsõhusõ ja meelekimmüse võrdkujos.

Ku oodi viiendät kuud last, käve pujaga laagrin, kon ehitimi ütenkuun tsirgu pesäkasti. A viil seo kevväi pannimi tä üles ja no eläs sääl sinitialaisi perekund. Pesäkast om magamistarõ aknõ kõrval, nii et tsirgulatsi tsiutsminõ kostus meile õkva sängü. Seo sinitialaisi pere om no mu hengetsirgu kodo. Tsirkõ peetäs sõnomituujis ja looda, et nimäki kandva mu mano kõgõ kinämbä laulu ja armastusõ sõnomi.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit