Võro liina küle all Nöörimaal eläs laulja, kiränik ja otsja Lumiste Kati, kiä and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.

4. kiri. Nöörimaa kalliskivi Õie

 
Trehvsimi Õiega talvõl postkastõ man kokko ja nigu mul iks om kommõ vanõmbidõ inemiisiga juttu ajama naada, saimi timägagi jutu pääle. Täämbädses omma meist saanu nii hää sõbra, et käümi latsõga täl piaaigu egä päiv külän. Mu poolõtõiskuaastaganõ tütär mõist inemiisi nimmist timä nimme ainukõsõna puhtalõ vällä üteldä.

Õie om mu teedä kõgõ vanõmb naishing Nöörimaal. Sügüse saa tä 90aastadsõs, a seo vannus om timä man õnnõgi nummõr, selle et vällänägemise ja tegemiisi perrä või tedä kimmäle paarkümmend aastakka noorõmbas pitä. Nimelt om tä väega käpe, tüütegijä ja väke täüs. Egä päiv või tedä aian pindride vaihõl vai kasvumajan toimõtaman löüdä. Kumardamisõn om tä peris maailmameistre. Eski ma ei suta sirgide põlviga nii kavvõdalõ ettepoolõ küünütä.

Kasvõlõ tä miildüs, timä tomadi ja lilli omma esieränis häste kasunu, selle et tä löüd aigu näidega kõnõlda, näile tähelepandmist jaka. Üükülmä aigu kand tä tomadi pääväs kasvumajja päävä kätte mõnnu tundma ja üüses jälki tarrõ. Olkõ pääle, et sugulasõ omma tälle mõsumassinat paknu, om tä seost är ütelnü ja mõsk kässiga esiki sängülinnu.

Esiki ku Õie pikutas, kargas tä krapsakalõ naaratadõn pistü, ku aknõst meid tulõman näge. Olõ-i ma tedä viil kõrdagi halvan tujon nännü. Vihatsõs sai tä õnnõ üte kõrra sis, ku kuulsõ, et üts nuurmiis oll’ Tal’nast Võrolõ juusknu. «Olõs võinu innembä mõtsan puid kükädä, minkjaos niimuudu umma tervüst tsurki,» hurjut’ Õie.

Kõrra küsse, et miä om timä salahus, et tä nii häätujolinõ om. «Olõ-i tan määnestki salahust,» rehmäs’ Õie käega. Ma arva, et aiatüü hoit tedä nii herksä, kõgõ om, kinka kõnõlda, kink iist hoolõn olla ja võimlõminõ saa kah tettüs.

Olkõ pääle, et Õie om olnu ka Tsiberihe kiudutõt ja tuuga säidse aastat umast nuurusõst är kinknü, tulõ tälle miilde, et säälgi oll’ lustiliidsi asjo. Kõgõ tulõ tälle miilde mõni juhtuminõ, midä mullõgi jutusta.

Timä om näüdüsvanaimä, kinkal aigu latsilõ pannkuukõ kütsä ja külmästkapist umakeedetüt sahvti pääle anda.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit