Võro liina küle all Nöörimaal eläs laulja, kiränik ja otsja Lumiste Kati, kiä and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.

3. kiri. Imä olõmisõ illos häierm

 
Mu meelest om egä naanõ kangõlas-imä, a mõnõ meist omma esieränis vägevä.

Mõtõldõn imäpääväle, märgota umast vanatädist Mäelo Helmist, kiä oll’ Eestin imäpääväkombõ alostaja. Kiränik, naisi õiguisi iist võitlõja ja edimädse Eesti Naasõ päätoimõndaja.

Täl oll’ kolm last, kinkast üts oll’ tervüseviaga. Lisas võtt’ tä uma perre mano kats noorõmbat velle ja kats sõsaralast, et neo kõrraligu haridusõ saanu. Ildampa sõa iist Ruutsi pagõnu, kasvat’ tä üles ka kõgõ noorõmba vele puja.

Tä tugi kolmõ tütretütre koolinkäümist, pand’ umma rahha «elävähe panka». Timä põhimõtõ oll’ – ammõdi selgessaaminõ om tähtsämb ku pangakonto. Latsi kõrvalt löüdse tä aigu üten lüvvä ütiskundlidsõn ja poliitilidsõn elon ja raamatit kirota. Tarton sai valmis 11 raamatut. Roodsin kirot’ tä 16 raamatut.

Helmi avit’ eestläisi, kiä olli Saksamaal pagulaisi laagrin, ja timä abiga saiva 56 Eesti perekunda Saksamaalt Ruutsi minekis lua. Roodsi naisi karskusseldsi nimel käve tä kõnnit pidämän. Ku rehkendä tuuga, ku pall’o kõrdo oll’ elo todaaigu rassõmb, või arvada, et seod naist oll’ esierälidse väega õnnistõt.

«Latsõ omma elo häiermä,» üteldäs. Lats või ello muuta ja imeht nägemä panda.

Latsõga om köüdet hulga salaperrä. Näi tedä unõn joba sis, ku tä mu kõtun oll’. Timä süvvit silmi, miä andva mullõ köüdüsse egävädse aoga. Tä naaratusõ meelütäse ligi. Taha tedä mugu mus’ota, et seost suurõst puhtusõst ja imest ossa saia.

Mullõ miildüs latsõlõ rõnda anda. Seo om kõgõ suurõmb ligihüs, miä mi katõ vaihõl om, nigu köüdüs nabanööriga. Ku võrrõlda taad aigu kõgõ elo pikkusõga, om aig, ku tä mu rõnna otsan olla saa, nii häbemädä lühkü. Tuuperäst paku tälle võimaligult kavva seod mõnno.

Tä kallistas hää meelega ummi mänguasju, esiki raamatit, hindäl nii hell nägo pään. Kae tuud ja hindäl hing hellähtüs.

Oh, kuis tä hõisklõs, kiugahtas ja hõiskas! Seo om puhas rõõm olõmisõst, miä mullõgi külge nakkas. Ku veidü suurõ inemise säänest hõiskamist hindäle lubasõ. Latsi käest tulõ oppi, selle et tuu tege õnnõligus.

Olõ umalõ latsõlõ otsalda tenolik, et tä mu mano otsust’ tulla.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit