Võro liina küle all Nöörimaal eläs laulja, kiränik ja otsja Lumiste Kati, kiä and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.

Perämäne kiri. Sügüse süvä sümfoonia

 
Kurõ lännü, kur’a ilma, luiga lännü, lumi maan.

Om aasta kõgõ lühembide päivi aig, hingiaig. Aig kaia sissepoolõ, kullõlda ummi unistuisi, mõttit, igätsüisi…

Luudus om kül lehe puiõ külest valla lasknu, puhkaman, a siski om hää ka seon vagatsõn mõtsan jalotaman kävvü.
Mullõ miildüse luudusõväe, suurõ tuulõ ja tormi. Tunda seod, et mi olõmi luudusõ käen nigu väiku mängoas’a ja ku nõrgas muutus inemine, ku näütüses eelektrit ei olõ. Kõik lukskortina kaotasõ uma mõttõ, ku olõ-i ahjo vai umma kaivu.

Jah, mul om hää miil, et luudus hinnäst vahepääl suurõstõ näütäs, näütäs umma väke ja illo. Tulõtas miilde, et inemine om lännü väega suurõlidsõs ja unõhtas tihtsäle är, ku väega meil luudust periselt vaia om. Ei olõ ka midägi imehtä, ku seol pümmel aol tükümi olõma vaiksõmba, kurvõmba ja mõttin süvembä.

Seol hingiaol om hää hinnäst hellütä. Sannan ja vannin hinnäst mõnusalõ lõdvas laskõ. Hinnäst soolaga sisse hõõru, saviga määri. Kasvoleotuisiga hellädä, nika ku nahk om sille ku siid. Perän tuud valla tetä esi purkõ suvõl kor’atuisi ravihainuga. Panõt õnnõ silmä kinni ja hengät suurõ sõõmu makõt angõrhaina, ristikhaina vai lõhmussõhäiermit ja suvõ imeline päävämaik vaos su sisse. Nii om ütlemäldä kinä üten sõpruga kündlevalgõl hää hõnguga tsäid juvva ja ütenkuun laulda.

Rõõmusta hinnäst lilliga! Mu päävä muut seo külh helgembäs, ku tarõn om vahtsõnõ potilill, midä kaia ja nuhuta. Arva nii, et ku olõ-i nurrulüüjät kassi, sis potilill om kah hää kodoeläjä iist. Lilliga saa kah juttu aia ja tuud uhkõmbit häitsmit tä kand, midä inämb armastust timä valamisvette pandnu olõt.

Usu ka seod, et üts lämmämaareis talvõ joosul kulus põh’amaa inemisele aku laatmisõs väega är. Mitte õnnõ D-vitamiin, a ka valgus, lämmi, vahtsõnõ keskkund ja põnõva inemise võiva mika imet tetä – tetä valla inspiratsioonikanali, herätä unõlõ suikunu luuvusõ ja seiklõmisõhimo. Ku tervüs kannatas, mine säläkoti ja telgiga kohegi, kon saat esihindäle süvembäle silmä kaia.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit