Võro liina küle all Nöörimaal eläs laulja, kiränik ja otsja Lumiste Kati, kiä and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.

11. kiri. Suvõ jumalihe minegi värvi

 
Om täüskuuüü. Kõgõ tsipa nõiduslinõ, lumja ja salaperäline. Suuvõ välläkuulutamisõ aig. Iks kae ja imehtele suurt ja kõllast kuud ja tunnõ, hengä puhtas mõstu maa hõngu. Tuul tuu kostki suu hõngu nõnna. Liiguta noid hõngõ nigu mõtselläi, kinkal hää ja terräv lõhnatundminõ. Perämäst om mullõ luudusõ puult esieränis heldele kingitü. Põimukuu om jovvukas.

Puualodsõ omma mahlatsit ubinit täüs, aroonia vaotasõ uma loogan ossa vasta maad. Neo õdagu omma nii sumõrligu, täüs makõt vallu ja ritsikit.

Suvõlõpukurbtus.

Hallõ miil tuust, et suvi saa läbi ja pümme, külm, likõ press jälleki ligi. Egä süküs nakkas tuu vahtsõst pääle üten pihlamarju veretämisega.

Mullõ miildüs jalota õdagidõ Nöörimaa uulitsit pite, floksõ tulist hõngu ja värvi sisse tõmmada, iloaidu imehtellä.

Egä süküs jääs tan Nöörimaal tonnõ viisi ubinit puu ala videlemä ja väetüsemullaunikulõ mädänemä. Latsiaia, kooli vai vannukodo rõõmustanu näide üle. Ku om ikäv, nigu inämbüsel vannost inemiisist, tasus tetä tõisilõ sahvti ja mahla, kinki tuud jõulus kasvai kodolda inemiisile. Liinan himostasõ inemise väega noid vitamiinipallõ.

Vai panõ lihtsäle tii viirde kasti sildiga, et annat massulda ubina är, ja maailm omgi joba tsipakõsõ lahkõmb ja naaratas sullõ vasta.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit