Kotussõnimmi saamisõst

Kuis vanal aol omma kotussõnime saanu, tuu kotsilõ om egäl nimel uma lugu.

Kõrd lännü silla pääl sitakuurma ümbre ja Sitasilla (Saalusõ kandih) olnuki valmis.

Mille om Peedepuustus kutsutu tsipakõnõ savikausi-kujulist vesist niidütsopakõist, koh oll’ ka mi talo linahaud, ei mõistaki üteldä. Om tuu Sarvõ, Aia ja Tsjooma talo piirimail. Võiolla oll’ kunagi Tsjooma taloh Peetri-nimeline peremiis? Tsjooma nime kotsilõ ei olõ ma kah midägi kuulnu. Tsjooma talotarõ hundamendist lõunõ poolõ om tasanõ peenükese hainaga niidüriba – Moroniit. Tuu nimega om asi selge. Maja ümbrus om võro keeleh «muro» vai «moro».

Inne ku mitmõ külä ütes Kolepis kokko panti, kutsuti mu väikeist kodoküllä Soeküläs ja edesi lõunõ poolõ oll’ Soemõtsa külä. Nuu kats külänimme umma saanu sääl kandih elotsõnu mõtsasussõ perrä.

Soemõtsa küläst lõunõ poolõ om Vaestõlatsi külä. Mi kunaginõ postimiis Lõvaski Piitre ristse külä ümbre Ikuoros. Timä arvatõh vaesõlatsõ õks ikva ja vahtsõnõ nimi passis.

Laanekivi Õie

Jaga seod artiklit