Egäl inemisel om sisen määnegi (vaimu)energiä vai vunk vai vägi. Kui tuud vunki om väega veidü, sis om inemise olõminõ närb ja nägu plass. Tuud olõkit om küländ rassõ vällä kannata. Võisi arvada, et ku vunki om väega pall’u, sis tund inemine hinnäst väegadõ häste, aga nii nuu asja ei käü. Ülearu pall’u vunki om niisama rassõ vai viil rassõmbki vällä kannata.

Jah, tuud vunki saat kuigivõrd tagavaras korjada, tuu jaos om naba all vastav piirkund. Lõpus nakkas tuu vunk õks vällä pressmä ja inemine lätt ülearu lusti täüs, tege egatsorti ull’uisi jne.

Tšakra omma närvipõimiku, miä omma vungi vällälaskmisõ man asjamehe. Kui tšakra om valla, sis lastas vunki vällä, kui kinni, sis hoietas vunk hindäle. Hädä om tollõn, et vunk om umbõs nigu maa sisen huumus – kui tuud ei kasuta, sis lätt timä hukka.

Tšakra tulõva valla, kui käüt mägeden matkaman. Tulõt tagasi, tunnõ om hää, kõigi vasta olt sõbralik ja jutt juusk. Säänest inemist om lihtsä är kasuta ja puupall’as tetä (ma mõtlõ rahalidsõlt). Mustlaisil omma nuu nipi eriti käpän.

Muiduki, tšakraid saat valla ka tõisildõ. Näütüses mõnõ tundõlisõ laulu vai etendüsega. Egäpääväne elu pand harilikult tšakra kinni. Tuu om hindä alalõhoitmisõ vägi, miä näid kinni vaotas. Muidu juusk kõik vunk inemisest vällä ja viskatki luitsa lavva ala.

Mi vanaimä pidivä õdakildõ videvikku. Sääl mõtõldi (päämiselt) ja kõnõldi (mõnõ sõnaga) hindä ja sugulaisi kurvast saatusõst, vahel pühiti nõnarätiga silmi ja nuusati nõnna. Laulu olli ka umbõs säändse, et «Lilla istõ vangitornin» vai «Oh mis olõ vanõmbiil ma tennü, et nimä minnu pandi kloostride». Videviku pidämine tekk tšakra parasjagu valla, ku sai küländ, sis võeti tuli üles.

Täämbädsel pääväl tükise noorõ naasõ hindä kõttu häste õhukõsõna hoitma ja sinnä suurt midägi vunki tagavaras ei mahu. Kahjus ei olõ vunk sääne kraam, midä poodist jaoperäst osta saat, tuu piat õks egalütel hindäl ligi olõma. Ütsjagu vunki omgi inemisele vanõmbiide puult perändet.

Põrõlt om moodun matõrda ütte miist, kiä vungi välläelämisest ütte-tõist tiid. Tegelikult ei olõ tiidmisen midägi halva, aga ku nakkat ummi tiidmiisi kasutama, nii lätt hädäs. Kiäki ei kannada jo tuud vällä, ku tõnõ inemine mõnõn asjan timäst üle (targõmb) om. Tuusama asja peräst palutadi vanast ka «nõidu». Nõid omgi tuuperäst nõid, et tä om üte eluala hindäle põhjalikult selges tennü ja või tollõ ala pääl kelletaht üle mängi. Kas ei aja vihalõ?

Ega muud tarka nõvvu ei mõistaki anda, kui et tasus hoolõga kaalu, kas tšakriid om tingimäldä vaia vallalõ tetä. Kui om vaia, sis tasus kaalu, kuimuudu tuud tetä.

Paar tuhat aastat tagasi ollõv üts juudi soost miis kah tuu teema pääle spets ollu. Rahvas pahasi timä pääle nii är, et miis lüüdi risti. Perän nakati kõnõlõma, et timä ollõv meid lunastanu. Ma es saa hulk aigu aru, millest tä meid lunast. Nüüd saa küll: ülearvutsõst vungist.

Parajat vunki kõigilõ!

Pulga Jaan

Jaga seod artiklit