Ütel talvitsõl vehvermentsitii õdangul kõnõli mu hüä tutva abielopaar, miä näil 30 aasta iist juhto. Abielo om jo tiidä värk, nigu roosipuhmõ vaihõl laviirmine. Ütspäiv pand roosihäiermide ilo ohkma, a tõõnõ päiv või roosiohak sinno nii halusahe tsusada, et silmist tsilgus. Nii näilgi.

Minka as’a perrä läts’ tsänklemises, no vaiõlus jäie katski, naanõ pidi kipõlt latsivanõmbidõ nõvvupidämisele juuskma. Ku tä säält kodo tagasi tull’, oll’ kõik unõhtõt.

Tükü ao perrä kai naanõ, et tõõnõpuul pidä hinnäst kuigi ummamuudu ülevän: miä nigu vaivas tedä, nõst iks ütte ja tõist tõõsõlõ kotussõlõ.

Ku tuu kammajaa jo pia kuu aigu oll’ käünü, es piä naasõ närv vasta, põroht’ torpeedo muudu: «Miä tuu vika om, ei kõlba sullõ inämb söögi vai tahat kogonistõ tõõsõ näki mano maandoda?!»

Miis paistu tõtõstõ ni kohmõdu ku hallõ olõhkuga. Naanõ jälki mõlguhtõli, et omgi ta tõõnõtõõsõ tugõmisõ elo otsah.

Viimäte miis tunnist’ üles, et tuukõrd, ku nä tsänklivä, oll’ tä süämetävvega uma kätte saad elokindlustusraha är käknü, a inämb mälehtä-ei, kohe kottalõ.

Tuul aol oll’ kindlustamisõ värk häste vällä rihit: egä kuu massit palgast väiku summa, mitmõ aasta perrä sait kõrraga kopsaku kopka kätte. Tuu tundu ku maast löütü. Tükk aigu mõlguhtõt, miä suurõmbat kodo osta. Noh ja nüüd sääne jando!

Edimädse huuga naanõ muidogi vihast’. Tä tiidse külh, et kallil tõõsõlpoolõl iseluum vaihõl ku mustlasõ püss, a säänest ull’ust tä es ooda. Raha vaia iks üles löüdä, naksivagi katõkõsi tuhrama.

Edimält võti otsmist nall’a-naaruga. Päälegi kitt’ miis, et tsusas rahanutsagu kimmähe kotussõhe, nigu kohegi kapi taadõ vai… Hää, et talvinõ aig juhto, es olõ kipõt. Egä nädälävaih nõstõti noid kapikõisi- riiolit paigast.

Miä edesi, toda tõsitsõmba. Korgõ kapi nõstõdi põrmandu pääle. Tolku ei määnestki. No niipall’o oll’ kassu, et elämine läükse ku lavvahõpõ. Üts latsõ hiussõkumm ni niidirull kah löüti. Keldre kah saie otsast otsani läbi tuhnit.

Kevväi es olõ inämb kavvõndan, ku miis pidi üts nädälävaih Tartohe sõitma. Naanõ jäie kodo, mõtõl’, et lätt tuhn viil mehe mutrisuhvlin ni tehnigavidiniten. Hüä raholik, olõ-õi komandööri sälä takan kamandaman.

Kardohkasalvõn es nakka tä kardohkit külh ütekaupa ümbre nõstma, nii ullis tä miist es piä. Naanõ tull’ keldreussõst vällä, leie luku ette, ni ütel’: taad rahha inämb ei näe.

Sis näkk’, et naabrinaasõ keldreussõ kõrval lavvalippõ vaihõl pia põrmandu pääl om kortsun paprõnutsak maan. Haard’ paprõnukast, et viskas är – kost sis rahapaprit linnas’ lakja! Naasõl võtt’ põlvist nõrgas ni käve värrin läbi iho – tuu jo puulavalik kotus, kalidori uss es olõhki lukun.

Lugi raha üle, kõik klapsõ. Pühä vägi, ku kimmäle kotussõlõ iks käkit! Ku miis kodo jõudsõ, vidi naane tä kättpiten keldrehe ja näüdäs’ tuud kimmäst kotust…

Karvapäält nädäli peräst, ku keväjävii juuskma pässivä, oll’ keldrevaih üle ujotõt, praht ni paprõ lainõtiva ku laivokõsõ.
Naanõ ütel’, et jo taivaesäl nakas’ hallõ, nii and’ raha kätte. Muido olõssi ni vesi ku roti uma tüü tennü ni rahapaprõ alla niilnü.

Väljandu Ellen


Koha Priidu tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit