Mõnikõrd om põnnõv mõtõlda, kuimuudu olnu kaia taad ilmaello kostki välästpuult. Näütüses mõtlõt, et olõt mehekene Marsi pääl ja kaet ilma säält korgõst. Miä sis silmä võinu naada?

Silmä võinu naada tuu, et päält pikkä tasalikku olõkit om taa maailm ütekõrraga üles heränü. Sõamehe omma vaonu mõtsu ala nigu siili, kiä tormasõ katskilännüst klaasist piimä limpsmä. Põllumehe omma traktori käümä pandnu ja sõitlõsõ noidõga nurmõ pite nigu hussikõsõ kapstalehti pääl. Väiku aiapidäjä tsungva lapjidõga maad nigu määndsegi kullaotsja ja muroniitmise massina tossasõ nigu veduri.

Puu kasvatasõ lehti külge, nigu plesspääle olõs äkki ja kipõstõ hiussõ kasuma naanu. Kõik taa kipõ keväjäne liikmine või kavvõmbast paistu nigu üts kuklasõpesä, miä äkki om kiimä lännü ja kon egäl kuklasõl uma kimmäs tegemisetsiht.

Säänest kiimist om hää kõrvalt kaia, a viil parõmb om hindäl olla sääl seen, üts kuklanõ tõisi siän. Ilosat ja tüüd täüs keskkeväjät kõigilõ!


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Jaga seod artiklit