Õdagu aian mullan mütäten seie minno ütsik kiholanõ. Ma kannahti tuu rõõmuga vällä ja es lüü tõist maahagi.

Muido olõ-i tsirgukõisil, midä süvvä. Mõni tsirk iks viil laul umma keväjäst laulukõist.

***

Nigu minevä ja üleminevä aasta, kutsuti minno seo keväjä jälki puukuuli tüüle. Parhilla korjami põllu päält nuuri kuusõkõisi. Loemi är ja panõmi kottõ sisse, millega nä edesi viiäs ja mõtsa kükätäs.

Ku tulõ sääne põud nigu minevä aasta, sis ei olõ tiidä, kas nä iks kasuma kah läävä.

***

Seost aastast um puukooli nimetüs «taimla» ja eräinemiisile inämb kasvõ ei müvvä. Kõik puukõsõ kükätäs riigimõtsa. Jutt um ütest Tarto taimlast.

***

Uudistõn üteldi, et minevä aasta olõvat väega pall’o mõtsa är maaha lõigatu. Rohkõmb ku kunagi varrampa. Ega sis ei jääki muud üle, ku vahtsõnõ mõts pääle kükädä. Vast and taivaesä vihma kah, et kasvokõsõ ilosahe kasuma saassi minnä.

***

Hää, et um viil minosugutsit pensionääre, kedä tüüle kutsu. Kasu kah katõpuulnõ. Mi vaenõ riik saa uma tulumassu tävvega kätte ja veidükese jääs mullõ kah. Vähämbält tüütegemise rõõm jääs mullõ. Tuud rõõmu ei saa külh ütski valitsus är võtta.

Urmi Aili

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit