Tulõva nädäli lõpun, 2. piimäkuu pääväl tulõ Võrol Kubija laululava pääl võrokõisi suur rahva- ja laulupido Uma Pido. Seokõrdsõ pido lavastaja Kesoneni Helena kõnõlõs umist varatsõmbist tegemiisist ja and tsipakõsõ aimu, midä pidolt uuta või.

Helena, kes sa olõt?

Ma olõ nuur Lõuna-Eestist peri soomõ-ugri naanõ, kiä pruuv löüdä umma kotust Eesti luudus- ja tiatrimaastigu pääl.

Midä olõt lavastanu, kirotanu ja muidu tennü?

Olõ üleharitu humanitaar. Mul om magistrikraat kirändüstiidüsen, miä tähendäs, et saa tahtjilõ kõnõlda narratoloogiast ja adaptatsiooniteooriast. Päält tuu lõpõti minevä keväjä Villändi kultuuriakadeemiä tiatrikunsti eriala ja et ma olõ loomu poolõst püüdlik, sis om mul papõr näütlejä, lavastaja ja harrastustiatri juhi kotussõ pääl tüütämises.

Lõpõti kooli katõ diplomilavastusõga, miä olli Lõuna-Eesti-teemälidse: «non-stop SETO» oll’ pruuv kaia Setomaa elo pääle mitte-turisti, mitte-suvõniirlidse pilguga, innembi ausalõ ja vahetulõ; «Inemise igä», midä mängemi Piusa karjäärih, oll’ vahtsõ testamendi ümbrekirotus, sissekaeminõ küläkese ello, kohe tulõ salaperäline võõras, kinkast saa-i arvo, om tä pühämiis vai lihtsähe ullikõnõ. Mõlõmba lavastusõ omma esi olnu parra hullusõ, selle et nigu tiatriprojekte man iks ette tulõ, teimi kõik esi – ollimi koristaja, lavamehe, turundusinemise, lavastaja, rekvisiitori.

Seo suvi jõud Setomaal Treski küünüh lava pääle lavastus «Vanahunt», miä om kokko säet seto jutukõnõlõja Vanahundi Feodori dekameronligõ juttõ perrä. Olõ pruuvnu üteh kutsu võimaligult pall’o Lõuna-Eestist peri näütlejit, kiä mõistnu kiilt ja kultuurikonteksti.
Kost tull’ julgus lavasta suurt rahvapito Uma Pido?

Uma Pido lavastaminõ om hulga mõnusamb ku projektitiatri vidämine, selle et pidoga om köüdet suur miiskund, kiä omma uma ala as’atundja. Tuuperäst ei piä ma mõtlõma kõrraldus- ja majandusküsümüisi pääle ja seo and mullõ ku lavastajalõ pall’o mõtlõmis- ja hengämisruumi. Niimuudu võinu edespite kah tüüd tetä!

Midä Umal Pidol seokõrd nätä saa?

Timahavanõ Uma Pido om üts suur kollaaþ. Mullõ miildüs seod võrrõlda vanaimä egäpäävätside rõividõga – mito kihti, kõik esi matõrjaalõst, esisugumaidsin värven. Olõ pruuvnu ütte köütä vanna ja vahtsõt, nuurikultuuri ja rahvaligumbat puult.

Seokõrdnõ pido om juubõli hõnguga, Umma Pito peetäs viies kõrd. Meil om minijuubõl ja saman tähistämi Eesti Vabariigi 100. sünnüpäivä. Pidol püvvämigi pakku kõkkõ seod kinähüst, miä juubõlisünnüpääväl ette või tulla – kõgõ parõmba laulu, silmäjäävä tandsu ja muidogi suur-suur pidolaud.

Mille poolõst om Uma Pido esieräline?

Seo, et om olõman üts võrokeeline ja -meeline laulupidu, om joba esihindäst tähtsä. Maailman ainukõrdnõ! Mullõ lavastajana miildüs Uma Pido man seo, et mõnõn mõttõn om formaat küländ paigah, a saman om hulga ruumi luuvis mõttis ja ummamuudu tegemiisis. Mullõ miildüs, et seo pido ei olõ pühälik silmävii pühkmine, a üts rõõmsa ütenlaulmisõ pido.

Midä lavastaja õigõlõ tege?

Noh, naislavastaja piät kõgõpäält tegelemä tuuga, et tedä tõsitsõlt võetu. Nuur lavastaja piät tegelemä viil tuuga, et tä kongi lavasta saanu, selle et egä aasta lõpõtas koolin –Tal’nan ja Villändin – aastakäük näütlejit ja lavastajit. Kolmandas piät kokko kraapma rahha, minka noid suuri ja hengekriipvit mõttit rahvani viiä, ja ku kõik seo om tett, sis või naada tegemä tuud, midä Komissarovi Kalju meile opas’ – miä om mu sõnnom, midä ma üteldä taha.

Uma Pido puhul lavastas lavastaja inämbüisi umah pääh. Mõnõh mõttõh om Uma Pido ka noorõ lavastaja hirmuunõnägo vai sis tõsinõ proovikivi, selle et noid tsihte ja geniaalsit mõttit, miä unõlda üütunnõl teküse, ei saa periselt väega pikält läbi pruuvi. Lavastaja piät olõma kimmäs, et timä suurõperäline mõtõ ka lava pääl tüütäs. Tuu jaos om muidogi kogõmuisi vajja. A kogõmusõ tulõva sis, ku midägi tiit.

Ku sa kaet parhillast Eesti ello, sis mis sullõ kõgõpäält silmä nakkas?

Maalatsõn saa-i ma müüdä kaia mõtsu ragomisõ teemast. Tahas kül üteldä Eesti elo kotsilõ midägi originaalsõt, noorõ inemise võitlust täüs naiivsust, a ku ma näe, kuis mu kodotii Vana-Vahtsõliina kandih om tävveste muutunu, sis tahas õnnõ ikkõ. Neo hambilda suiõna laiutava langi hiidütäse. Ku olli väiku, pelässi noid mõtsu, selle et näide seen oll’ mu jaos võimalik oht – mõni susi vai tont, kiä säält vällä kargas ja mu õdagusöögis är süü. No saa arvo, et soest vai tondist tuhat kõrda hirmsamb om, ku mi maa om tühi ja pal’as nigu hallõvõitu kõrbõ.

Küsse Rahmani Jan


Kesoneni Helena om ka suur kanasõbõr.

Jaga seod artiklit