Oll’ 2015. aasta rehekuu 16. päävä hummok. Tei uma toimõtusõ tarõn är ja lätsi muru pääle puid lahkma ja riita pandma. Tüüd oll’ umbõs tunni jagu ja säändse tüü tii ma harilikult kõrragõ är.

A tuukõrd läts’ asi tõistmuudu. Jõudsõ tüüga umbõs poolõ pääle, ku panni millegiperäst kirvõ käest. Lätsi tarrõ, pandsõ parõmba rõiva sälgä ja sõit läts’ rattaga Antsla liina.

Liinan lätsi Hauka Konsumi puuti, kuigi osta es olõ midägi vaia. Osti mõnõ as’a, panni nuu sälläkotti ja naksi poodist vällä astma, et kodu tagasi sõita.

Nüüt läts’ asi jäl tõistmuudu, ku plaanin oll’. Ma tei ussõ vallalõ, et vällä saia, a samal aol astsõ Kavanti Helve välimädsest ussõst sisse. Saimi nõnnapite kokko. Helve om mu kunagidsõ tüüseldsilidse Nikandrovi Jüri tõõnõpuul. Teretimi ja ma küsse: «Kas Jüri om kotun?» Sai jaatava vastusõ ja ütli: «Lää Jürile küllä.» Olli tuu aasta Antslan käünü mitukümmend kõrda ja Jüri puul kats kõrda kotun, a kokku es trehvä ei Jüri ega Helvega.

Oll’ hää miil kokku saia ustava sõbra, kunagidsõ tüüseldsilidse ja hää inemisega. Juttu jakku meil paaris tunnis ja võtimi ka üte pitsikese. Juttu olõs viil kavvõmbaski jagunu, a kuna Jüri tervüs es olõ hää, suuvsõ kõkkõ parõmbat ja jätimi nägemiseni.
Läts’ müüdä päält nädäli, ku Helve kõlist’. Ku kuuli Helve hellü, sai kõrraga arru, et üts hää inemine om mi siäst kaonu. Nii oll’gi.

Haudapandminõ sündü ilusal päivlidsel 29. rehekuu pääväl Antsla matusaida. Olli üts kirstukandjist kabõlist havvakotusõlõ. Pääle muldapandmist oll’ matusõlaud, kon kõnõldi Jürist ku nall’amehest, kes tegi nall’a ka hindä üle, abivalmist inemisest, ustavast sõbrast, hääst tõõsõstpoolõst, latsi esäst, kasulatsi esäst ja latsõlatsi vanaesäst.

A kes andsõ mullõ kõrraldusõ tüü poolõlõ jättä, et nõnnapite kokku saia Helvega? Kas omma olõman määdsegi taivadsõ väe, kes mi tegemiisi vahel juhtva? Olõ õks tuu pääle mõtõlnu, a seletüst ei olõ löüdnü.

Reiliku Kalev


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit