Lugu juhtu innembi Võromaal Kasaritsa kandih.

Tuudaigu veeti posti hobõsõga: lumõga riiga ja pall’a maaga vankriga. Talvõ olliva iks talvi muudu – pall’o lummõ ja keväjä pall’o suurvett egäl puul. Postividäjäs oll’ nuur latskõnõ Lea, kes sai hobõsõga häste toimõ.

Ütskõrd keväjä, ku suurvesi jälki nigu vahunõ uja üle tii kohisi, jäi hopõn vii ette saisma ja es olõ nõuh ütte sammu edesi astma. Rohkõmp nakas’ nigu taasperi hinnäst pistü ajama.

Lea tiidse, et piät posti lakja vidäma, saagu mis saa. Märkse tükk aigu, kai hobõst ja vett. Hopõn kai, suurõ hirmunu silmä pääh, mühisevät ojja, esi kõvva pruusatõh ja hirnõh. Mis tetä?

Kõrraga hälgähti postividäjäle miilde, et hopõn ei pelgä sis, ku täl silmä millegagi kinni köütä. Lea ai palitu säläst, võtt’ hindä säläst kampsi ja köütse pelgäjäl silmä kinni, midä tuu vagatsõlt tetä lasksõ. Võtsõ sis pümmesiku päitsist kinni ja niimuudu suurviist katõkõistõ tassakõistõ läbi sumbatigi. Tõõsõl puul vett pästse Lea hobõsõ silmä vallalõ ja sõit läts’ edesi nigu egä päiv.

Liiva Aasa

Jaga seod artiklit
Share On Facebook
Share On Twitter
Share On Google Plus
Contact us