Timahavadsõ Juhan Liivi nimelidse luulõpreemiä sai Kauksi Ülle luulõtusõ «Imäpuu» iist. Kõnõlõmi Üllega luulõtamisõst, elost ja imäpääväst.
Midä sa, Ülle, täämbädsel aol päämidselt tiit?
Mul om veidükese kümnevõistlõja tunnõ. Esi ma olõ hinnäst pidänü kiränikus. Aokirändüst olõ opnu ja ilukirändüst kirutanu. Nii romaani, tiatrietendüisi, novelle ku muud. A luulõtaja ammõtiga om sääne asi, et ku sa alustat nigu luulõtaja, sis peetäs sinnu eluaig luulõtajas. Mu edimäne raamat oll’ luulõkogu, tuuperäst arvatas, et tuu om mu põhitüü. Sis ma piä tuud kah tegemä.
Kiränigõ liitu võeti minnu 1990. aastal, nii et 29 aastat om ammõtlikku staaþi. Luulõpreemjit olõ ma tollõ ao joosul kolm saanu, 1993. aastal sai Kangro preemiä, 2004 sai Tartun Gustav Suitsu preemiä. Nüüd ma sai sis unistuisi Juhan Liivi preemiä.
Taa Juhan Liivi preemiä sait sa luulõtusõ iist «Imäpuu». Millest tuu luulõtus kõnõlõs?
Puiõga om mul umaette köüdüs, kimmäle tugõvamb ku eläjidega. Mu edimäne kogu oll’ «Kesk umma mäke», sääl om väega pall’u luulõtuisi pihlapuist ja vahtrist. Sääl ma olõ pidänü hinnäst mitmõn luulõtusõn pihlaga samas.
Tan «Imäpuu» luulõtusõn olõt sa suur tamm?
Ei. Kõgõ huvitavamb omgi tuu, et täpsele nii, nigu ma näütemängen panõ üte tegeläse kokku umbõs säitsme inemise perrä, nii ka siin puuluulõtusõn omma seen kõik puu. Inemise nägevä tan jah tammõ, a mul om noid puid terve hulk, kes juuskva silmä iist läbi.
Paistus, et lihtsä asja, nigu luudusõ vai kombidõ hoitminõ, omma sullõ tähtsä.
Mõnõ aasta iist muutu Obinitsa väega tuulitsõs. Naksi märkmä, et mis tuu om, varramba es olõ nii tuulinõ. Sis ma naksi märkmä noidõ suuri lankõ pääle, mis olli tekkünü. Ma olõ giid ja sõida suvildõ gruppõga müüdä Setomaad ümbre. Ja midä sa noist kandõst ja võsust iks näütät? Sääne mõtsaraguminõ häötäs mi kultuuri ja ma tunnõ taad uma naha pääl.
Mu meelest om mõistlik puiõst väikeisi vidinide tegemine. Ega haanimehe es müü ka vanast mõtsa, nä tei piibu ja voki. Mõtsa müüt är, mis sa järgmäne aasta tiit? Tollõn mõttõn ei olõ mõtõt müvvä kõikõ palgis, a tetä kas ilumüüblit vai mõtsan pilte, müvvä matka. Müvvä saa tsirgulaulu, mar’ankäümist, seenenkäümist. Matka, väärispuu, väiku as’akõsõ. Ei tasu palki kuurmaviisi jalust är viiä. Perän om raha otsan, mis sa sis tiit: istut kannu pääl?!
Taa om tsipa murõhtamisõ luulõtus kah: latsõ piät hinnäst müümä.
Jah. Mullõ tunnus, et perimüskultuur om külh ohun. Maailm tulõ niivõrd ruttu pääle ja inemise muutusõ kõrrast rohkõmb robotis.
Kunagi oll’ kirgiisi kiräniku jutt, kuis orjõlõ tõmmati lehmäutar päähä, tuu kuivi sinnä är ja inemise es saa inämb mõtõlda. Sutsõva õnnõ käsku täütä. Mu meelest internetiga om umbõs sammamuudu: inemine kaotas sääl aigu, närve ja tuu piät olõma perädü suur jõud, et latsõ säält vällä vinnada ja näid kohegi viiä.
Kas latsi saa kasvata vai nä kasusõ esi?
Latsõ kasvatasõ vanõmbit. Toda mullõ Kaplinski Jaan kunagi ütel’, ku ma timä latsi hoitsõ. Et ärke ti kunagi mõtõlgõ, et ti näid kasvatat, esi piät kasuma. Kõgõ suurõmb, mis om, saat hindäle uma karja, uma seldsilidse kasvata.
Ku kaia laembalt, sis täämbäne aig Eestin om lännü kuigi närvilidses ja tülütsedäs pall’o. Miä tan ülepää sünnüs?
Mu meelest tuu, mis Eesti poliitikan sünnüs, om miihivalitsusõga harinu miihi viimäne röögätüs inne, ku nä piät tunnistama, et kõik inemise omma võrdsõ ja sugu ei loe. Tuu, mis sünnüs, om esätside gorilladõ viimäne röögätüs inne tuud, ku nä piät tunnistama, et ei saa politsei ülembäs panda inemist, kes purjun pääga roolin om jne.
Vanast oll’ vaia kanda relva ja atra, sis mehe pruuksõva tuud är, et maailma juhti ja hoita hindä kontrolli all. A täämbäne maailm om niimuudu, et olõ sa miis, naanõ vai mõlõmba kõrraga, ku sa olõt targa pääga ja päälenakkaja, sis võit sa iks ellä. Ei saa inämb säänest Hiina kastikõrda vai Inglüse aristokraatiat tetä.
A võru ja seto rahvakultuurin om periselt tuu naisi juhitu sugukunna tundminõ viil alalõ. Niikavva, ku inkubaatorin latsi tegemine vällä ei tulõ, om naasõl kah väiku tähtsä moment viil.
Midä imä olõminõ su jaos tähendäs?
Sõna «imä» tulõ sõnast imetämä vai ime. Mu meelest om imä tähtsä ülesannõ edimält last väega hellütä ja armastusõga üle valla ja määndsestki hetkest opata niimuudu, et tä taht esi vastutust võtta. Õigõl aol tulõ valla laskõ, et ei tulõ mõtõt jättä lats hindäle kodukraamjas.
Imäpääväga om nii, et maailm väega muutus ja määndselgi aol üteldäs nigunii, et ei saa salvata noid naisi, kes imäs ei saa. Tuu om periselt vallus küsümüs. Tihtsäle om nii, et nuu, kes väega tahtva, ei pruugi mingil põhjussõl latsi saia, ja noil, kes väega ei taha, õnnistus tuu väega kergele. Säändse hädä omma, a imä olõminõ, tuu om väega esieräline asi.
Küsse Rahmani Jan
Kauksi Ülle. Velskri Mardi pilt