Lastukatus oll’ sada aastakka tagasi Eestin kõgõ harilikumb katus. Inne tuud oll’ päämine olõkatus. Katussõlastõ naati tegemä koskil 18. aastasaa lõpun. Laembalt naati lastukatussit pandma sada aastakka ildampa.

Olõkatussõ kattõ är selle, et villä naati pesmä rehepessümassinidõga. Tuu massin tekk’ olõ purus.

Kõgõ edimält sai lastukatussidõ pandminõ huu sisse Lõuna-Eestin. 1922. aastas olli mi kandin joba poolõ huunõ lastukatussõga.

Katussõlastõ lüümises pruugiti mitmit puuliike. Päämidselt valiti puu tuu perrä, et olnu-s osliganõ ja et lastõ olõssi kerge lüvvä. Häste passõ lastõ tegemises petäi, haava-, kuusõpuu.

Lastulüümise jaos lõigati nii 50-72 cm puupaku (pluki). Lastumassinaga lüüdi kolmõ kooni kuvvõ millimiitre paksudsõ lastu.

Katussõlüüjä kai, et lastu karvatsõmb puul jääsi välläpoolõ, nii et puukiu suund jääsi vihmaga perivett.

Lastupaku tetti valmis talvõl. Lastulüümine võeti ette sis, ku vapa aigu oll’. ja lüüdi niikavva, ku aigu trehväs’ olõma.

Lastukatus om seoilmaaigu jäl moodun: olõ-i vaia väega pall’o ümbre sõita, et mõnt lastukatussõga hoonõt nätä.

Ruusmaa Arthur, Vana-Võromaa muusõummõ päävarahoitja


Hollo Alfredi tettü pildi pääle om jäänü lastpakkõ tegemisõs mõtõldu palke vidämine Misso kandin Korgõssaarõn 1949. aasta tõsõl pääväl. Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist.

Jaga seod artiklit
Share On Facebook
Share On Twitter
Share On Google Plus
Contact us