Sjoo ilma aignõ rahvas mõist õgasugutsit kiili. Edimäne võõras kiil om tuu inglüse, a iks vinne kiil om kah vanõmbil viil meelen. Noorõ käävä muial opman ja ku tagasi tulõva, om mõni kiil viil man, om tuu sis norra, roodsi vai mõni viilgi võõramb. Hää, ku eesti kiilt är ei olõ unõhtõt.

Mindäs ka muialõ elämä. Ildaaigugi oll’ televiisorin saadõ Inglüsmaal elävist naisist, kiä kõnõliva ummi latsiga eesti kiilt. No oll’ kurb, a rõõmsa kah tuud kaia. Tulõ miilde, et olõ kuulnu Soomõn elävide eestläisi suust jo väega puist ja soomõlikku eesti kiilt. Ja kõnõlõja saa-i inämb arvugi, et midägi võlssi om, pidä soomõ sõnna joba eesti sõnas. Viil kurvõmb om, ku latsilõ sääl Soomõn inämb imäkiilt ei opatagi. Mõnikõrd õkva protestis, et näet, Eesti riik om nii halv, ei piä mu iist huult, ei massa palka, pidi är muialõ minemä, ei taha inämb midägi täst kuulda ja parõmb, ku latsõ kah tä är unõhtasi…. Uma kiil olõ õi ummõtõgi süüdläne! Rahha om, a rahvust ei olõ, hääolu om, a hää ei olõ olla.

Tõtõstõ rikka inemise eläse hoobis Võromaal! Vähembält keskiälidse inemise imä kõnõl’ koton kattõ kiilt, meil om kats imäkiilt – eesti ja võro. Suur rikkus om, ku kiili mõistat! Vahepääl piät tuud jälki miilde tulõtama. Aitjuma viimätsele rahvalugõmisõlõ, sis sai tsirgukõsõga märki, mis kotusõpäälist keelekujjo, murrõt vai murrakut arvat hinnäst mõistvat. Kasvai tuu minot, ku märgotõdi, kohe iks tuu tsirgukõsõ panõ ja kas panõ, mõtõldi umast imäst ja umast keelest.

Tulõtami sis jälki miilde, et kokko arvas’ 131 239 inemist hinnäst määnestki murdõkiilt mõistvat, tuu tegi 15,4% kõigist, kelle meelest eesti kiil om timä imäkiil. Sinnä satsi käävä kõik lõunõeestläse uma katõ imäkeelega väega häste. Umakõrda tuust hulgast oll’ lõunõeesti kiili mõistjit 101 851 inemist. Rehkendüs näütäs, et Põh’a- ja Lääne-Eestile jääki es pall’o kedägi perrä. Võro kiilt arvas’ mõistvat 87 044 inemist, seto kiilt 12 532, mulgi kiilt 9682, tarto kiilt 4121 inemist. Võrokõisi hindätundminõ om iks kõgõ kõvõmb. Paistu, et tuu tsirgukõnõ panda oll’ väega tähtsä ummi juuri, uma kodokotusõ, uma imä ja imäkeele peräst. Pall’o noist inemisist egä päiv umma kiilt kõnõlõs? Väega veidü. Vidämine om, ku trehvät kokko inemiisiga, kellega saat kõnõlda, ei piä rääkima. Sis mugu kõnõlõ ja kõnõlõ ja kõnõlõ!

Ku küssü kasvai Võrol mõnõ käest, kas uma kiil piäs jäämä, sis omma pia kõik nõun, et piäs iks. Ku küssü tuudsamma Tal’na võrokõisi käest, kuulõt pikä jutu tuust, ku tähtsä iks om uma kiil, ku illos, ku uhkõ om tuud kiilt mõista jne. Nii tulõ tetä sükäv kumardus noilõ, kiä mõnõ meelest tuulõveskiga võitlõsõ, ku murdõst vai umast keelest kõnõlõsõ, mõnõ meelest rahha ja aigu raiskasõ, ku raamatit vai aolehte vällä andva. Umajago om näil noidõ tuulõveskide kotusõ päält muiduki õigus kah: suur press pääle, Euruupa Eestile, Eesti Võrolõ ja Setolõ. Aigu ei olõ ja kuiki Pulga Jaan üten laulun arvas, et murõt kah ei olõ, om tuud viimäst ummõtõgi egä päiv ja pall’ogi. Murõhta tuu peräst, et uma kiil kaos, latsõ ja latsõlatsõ ei tiiä inämb, misasi „nõna“ vai „kardohkas“ om, kos tuu aig.

Vahepääl tulõ mul õkva hirmuhigi otsa ette, ku mõtlõ, et mukka võigi mi perre Räpinä ja Krabi kandi võro kiil hauda minnä! Sis tii jälki kimmä plaani, kuis ma ummilõ latsõlatsilõ nakka võro kiilt oppama, raamatit ette lugõma. Ausõna, üte kõrra olõ jo lugõnu kah…


Toomiku Siiri,
võrokõnõ

Jaga seod artiklit