Olli vahtsõ Eesti edimädse aasta. Eläsimi tuukõrd mehe ja pojaga Antslan üürimajan. Meil oll’ paar pinni ja kassi. A üüse vahel iks kuulimi, kuis hiire-roti krõbistasõ.

Sahvrin näi, et olli sääl närinü pinisöögi kottõ ja muud kah. Ütskõrd mõtlimi, et panõmi üüses kassi sahvrilõ. Vast saa mõnõ kätte. Säädsemi kõik katski minevä as’a riiuli pääle korgõlõ, et tä midägi är ei lahussi. Magasimi joba, ku kuulsõmi, et sahvrin om hirmsa kollin ja klirrin. Hüpsimi üles ja lätsimi kaema. Ku sahvriussõ vallalõ tei, hüpäs’ säält kass vällä. Ma jõudsõ viil nätä, et tä es olõ hall, a tävveste musta värvi. No säänest asja es olõ ma viil innemb nännü. Paa, panni, pangi – kõik olli musta värvi. Sain ka viil takkaotsa. Ja hirmsa hais. Klaasikiltõ kah viil ja puul riiulit tühi. Sõs saimi arvu, et kass oll’ riiuli pääle hüpänü. Sääl tõisi asju hulgan oll’ pudõliga must ahuvärv, mille kass oll’ maaha ajanu ja hindäle kah sälgä saanu.

Tõnõ päiv naksimi sahvrit koristama. Katskidsõ as’a veimi lauda taadõ. Kilekotiga oll’ pinnele kaarajahu. Tuu oll’ kah värviga kuun ja mulk kah allotsan. Mõtli, et viska tuu är. Jõudsõ aian mõnõ meetri minnä, ku silm jäi koti pääle. Kotimulgust paistu roti pää. Mõtli, et om är koolnu, ja kõndsõ edesi. Ütekõrraga kae, et rotil vunts liigus. Pandsõ koti maaha ja võtsõ saina veerest luvva, et lüü roti maaha. Nii ku ma lähembäle jõudsõ ja tahtsõ kopsada, hüpäs’ rott mulgust vällä ja juusk’ keldri ussõ poolõ, nii et jahujutt takan. Kül ma kahitsi, et es astu jalaga pääle. A mis sa inämp tiit.

Mis kassist sai? Kassikõnõ oll’ perän peris haigõ. Laksõ hinnäst ja ossõnd’ paar nädälit, inne ku täst illus hall kass tagasi sai.

Niklusõ Mare


Koha Priidu tsehkendüs

Jaga seod artiklit