Viimädse ao pido ja pillõrkaari kõrval om ka mõni sääne asi, miä murõhtama pand. Kõnõli külämiihiga ja jutust jäi kõlama, et om märke, nigu naanu kauboikapitalistligu 1990. aasta tassakõistõ tagasi hiilmä.

Näütit om mitu. Kasvai tuu, nigu uudissin kõnõl’, et eräkõrralist arstiapi lätt küsümä kõrrast inämb inemiisi, kiä kül tüütäse, a kinkal olõ-i ravikindlustust. Tuu tähendäs, et ümbrigun palga masminõ om jälleki suurõmbas lännü.

Tsipa tulõtas ütsäkümnendit aastit miilde ka tuu, miä mi mõtsun sünnüs. Tuu, kuimuudu mõtsaumanigõlõ kõik aig kõlistõdas ja pakmiisi tetäs. Sääne tüü om lännü hulga osavambas ja piinümbäs ku ütsäkümnendil. Ku vahepääl oll’ tunnõ, et erämõtsaumanigu pruuvva umma mõtsa hoita, sis parhillanõ survõ mahamüümisele ja maaharaotuisi puiõ korgõ hind om ragomismassina mõtsan jäl kõva huuga tüüle pandnu. Ja toda ka tsirkõ pesätämise aol. Muutunu om muiduki tuu, et tegünü om hulga luuduskaitsjit, kiä larmi nõstva, ja teedüs kõgõst säändsest jõud vahtsit teedüssekanaliid pite kipõstõ suurõ hulga inemiisini.

Ja viil kõnõldas, et tapõluisi tulõ perämädsel aol inämb ette, ku oll’ vahepääl. Iks saa politseiuudissist lukõ, et koskil kõrdsi man kedägi pesti.

Naa omma märgi, miä tulõtasõ miilde ütsäkümnendide aastidõ alostusõ ello Eestin. Loodami, et tego om siski lihtsäle üte kuuma suvõ alostusõ märkega ja taa lätt üle, nii et mi saami jäl edesi liiku igävä ja turvalidsõ põh’amaa tsihin.


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit