Kas tinavaasta parembadõ?

Minevä kuu kõlist’ mullõ üts tragi naistõrahvas, eluaignõ koolioppaja, aastõid üle katsõkümne. Taal oll’ ildaaigu ummi konagiitsi tüükaaslaisiga joulupidu ollu. «Peris häste läts’. A kolm kõrda pedi ma tuu istmise aigu juttu muijalõ käändmä, ku rahvas poliitikast kõnõlama naksi ja vihatsõs minema tükke. Veidü ärä väsüt’ sääne märgutamine, et mea nüüd ülda,» kõnõl’ provva, kiä esi ilman ei vingu, naardõn.

Mi õks olõmigi vast niimuudu ilma luudu, et rohkõmb murõtami ja vähämb lövvämi hääd ja nall’akat. Ildaaigu olli esi kah ütel pidul, konh enämbüisi sääne rahvas, kiä ammuilma pensi pääle päsnü. Lasti laulu ja kõnõldi anekduutõ. Aga õks tükke jutt sinna püürdmä, et pinss väikene ja massu pääle pantu…

Viimäte naksi mu kõrval istnu hää lauluhäälega proua naarma ja ütel’, et küll om nall’akas esihennest kõrvalt kullõlda. «Raha om nii veidü…, a säälsaman arutami, määne vorsti- vai suitsulihasort paremb om ja määne süvvä ei sünnü, määntse kängä vai pruntsi kiäki henele ildaaigu ost’. Tuu om meil puhta meelest lännü, kuis poodist vajaligu saamisega sis oll’, ku mi tublistõ noorõmba olli. Ku sai suurõ passmisõga vai tutva kaudu henele saapa jalga, sis oll’ kuupalk lännü kah. Muiduki tunnus meile kõik parõmb, mea noorõn oll’, a kas tasus meil põra nii hirmsadõ murõta!»

Tõsõ pidulise olli kõik nõun, a kiäki ütel’ siski, et olõs viil parõmb, ku taa ega-aastanõ raha taiva poolõ laskminõ kah järgi jäetäs. Tuu om õigus külh, arvati. Egä aastaga lätt asi hullõmbas. Rakette lastas veidühaaval enne joulu ja pühhi aigu, vana aasta õdagu jo poolõst pääväst, ja ku kell katstõiskümmend saa, sis lätt asi mõnõl puul peris käest ärä. Kiäki ei vali paika, konh uma tulõvärgi vallalõ lask, viina om kah võet… Ja ega aasta om ka mõni õnnõtus. Tuust ei massa külh viil unistagi, et sääne külä vahel rakettega ärplemine ärä keeletäs. Kiä tuud kontrolli joud, esiasi, ku külarahvas esi vabatahtlikult sääntse as’a ette võtt.

Tinavaasta jäeti külh raadion, telekan ja seitungin suurustamada, määne liin tuu paugutamisõ pääle rohkõmb raha kulutas, aga andsak om taa asi õks.

Tuu lärmi ja tossu pääle, mea kõigile inemiisile ja mitte ütelegi eläjäloomalõ hääd miilt ei tii, ei olõ liina- ja vallavalitsusil hallõ raha kuluta, a ku mõni latsõkõnõ vääga haigõ om ja rohtõ jaos raha küländ ei olõ, sis laiutõdas kässi, et näet, mi eelarvõn kah ei olõ sukugi… Ja sis korjasõ inemise «Jõulutunnõliga» ja muide sääntseide ettevõtmiisiga mõnõ euro haaval tuud abiraha.

Järgmine vanaaastaõdak ei olõki kuigi kauõn ja joulujutu nakasõ jo märdipäävä kandin. Külh olõs häste, kui tinavaasta jo sügüselt tuu jutt üles võedas, et enämb ei lasta raha edevüsest vasta taivast, ja liina nakasõ tuu pääle võistlõma, kiä suurõmba summa hädäliidsi avitamisõs and. Viil parõmb, ku nii õkva tetäski ja ei naata jäl kõnõlama, et vast aaasta peräst…

Nõlvaku Kaie

Jaga seod artiklit
2019-01-15T13:03:51+00:00