Viimätsel aol om tett väega pall’u häid Eesti filme: «Elavad pildid», «Risttuules», «1944» ja pall’u, pall’u muid. Ja ildaaigu muiduki «Seltsimees laps». Tuugi om selges saanu, et suurõn kinun om filmi hulka etemb kaia ku televiisorist, olkõ tuu massin kotun nii suur ku taht.

Mitma inemise omma kaivanu, et nä ei olõ saanu liinan kinun rahuligult filmi kaia, selle et om säänest rahvast, kiä saalin ütest paigast tõistõ käävä, naarva ja larmasõ…

Meil mehega om tuu poolõst külh Tartun Tasku kinun häste lännü, et ku ei olõ õkva komöödia, sis om saal ollu nii vaiki, et nõgla sadamist olõs kuulda võinu.

A üts ands’ak ja seletämädä «kiiks» siski om: süümine!

Enämbüisi om õnnõs lännü, et kiäki õkva kõrva man ei matsuta, a mõnikõrd …

«1944» oll’ jälleki üts maru häste tett film, mea õkva läbi raput’. Ku perän saal valgõs läts’, es lövvä pall’u sääntseid, kel silmä peris kuiva olõs ollu. Omõta juhtu lollistõ, et filmi aigu kõrra krabina pääle kõrvalõ kai. Poisil ja tütrigul oll’ popkornikott katõ vahelõ võet ja kummalgi kokakoolaputõl kah. Tundu nii, et ütskõik, mis sääl ekraani pääl sündü, nä es unõta umma söögikotti ja mugu matsuti.

Muiduki ei olõ vaia tõist inemist vahti, aga nigu hallus sai, ku säälsaman lindasõ noorõ poisi tükes vai lastas latsõ näten imä maha, aga su kõrval vahis kiäki tuima näoga hendä ette ja mugu süü ja süü. Tuu kraam oll’ nii täpselt vällä märgutõt, et tä enne otsa es lõpõ, ku film läbi sai.

Ku viimäte Leelo Tungla latsõpõlvõluku kaeman sai käütüs, sis tull’ üts tütrik õkva suurõ praadiportsuga ja naas’ kühveldämä. A kaugõs tuust praadikarbitävvest sai – ku annum tühi, sis võeti muiduki popkornikott vällä! Heldene aig, inemine ei olõ omõta mäletsejä elläi, et suu kõik aig käümä peat!?

Muiduki ei jää kelgi tuuperäst film kaemalda, et tõnõ kõrval matsutas ja luristas. A tulõ sääne hirm, et kas mi tahami ka nüüd sääntse «mooduvärgiga» mõnõlõ suurõlõ ja mi arvada targõmbalõ riigile järgi jouda, tuu tähendäs kultuurin tagasi minnä? Süümise jaos omma omõta tõsõ kotusõ, ja nuid ei olõ praegutsõl aol veidü!

Paar aastaiga tagasi võeti meil tuu jutt kõvõmba helüga üles, et misperäst kinun süvväs. Tuu pääle naksi nuu popkornikaupmehe kae et suurõ helüga ikma, et kost tuu raha näile sis muialt tulõ.

No ku sääntse ärimehe tuuperäst nälgä koolõsõ, et kinun enämb süvvä ei tohe, sis peat näid õks kuigi avitama. Kinupilet om liinan külh küländki kallis, aga ku viiskümmend senti rohkõmb küüstäs tuu iist, et kiäki kinusaalin su kõrval puultõist tunni ei mäletse ja sa tunnõt hennäst õks kultuursõn kotussõn olõvat, vast omma nuu, kiä ennegi filmi peräst kotust vällä omma tullu, nõun tuu raha manu masma?

Nõlvaku Kaie

Jaga seod artiklit