Olõ-i taa läti kiil midägi nii lihtsä, et panõt mugu

egäle sõnalõ s-tähe lõppu ja saatki kõnõldus

Kornetin, Vana-Võromaa Läti-osan, tulõ 11.–13. põimukuu pääväl Kaika suvõülikuul. Viil ei mõista arvada, määne ilm tuuaig om. Ku Eestin vihma satas, ütles eestläne, et jummal om lätläne.

Tuu ütelüs võisi olla peri läti rahvalaulust ehk daina’st. Om laultu, et vihmakõnõ, mine mürinäga eestläisi pääle, selle et eestläisil omma musta rõiva, näile om vihma vaia, lätläisil valgõ rõiva, näile vihma vaia ei olõ.

Eestläisi musta rõiva – sääl om vast mõtõld mulgi kuubõ. Lätläse tundva mulke maru häste, iks piirinaabri. Käü esiki jutt, et nimi «mulk» om lätläisi pantu, selle et muļķis om läti keelen «ull». A tuu om ull jutt, selle et läti muļķis üteldäs vällä inämb-vähämb nigu «muljtis». Esi olõmi ulli, ku mõtlõmi, et lätläse meid ullis pedävä.

Ja mõtlõmi, et läti jummals lask mi pääle vihma sata. Tuu vihm ei olõki nigu sääne vesi, miä taivast tulõ, a tulõ pudõlast ja kraat om ka viil seen. Tuu om põnnõv, et innemb eestläse es juu viina sukugi, a ku taa Lätin läts’ odavambas ku mi poolõ pääl, sis naksimi Läti vahet sõitma, et kõrraligu päätävve kätte saasi.

Ma ei tiiä, määndsen keelen eestläse Lätin viina küsüsse. Eestläne muiduki tiid, et prantsusõ kiil om väega lihtsä, panõ õnnõ egäle sõnalõ la ette. Viil lihtsämb om läti kiil – s-tähe lõppu ja lätläne saa kõgõst arvu. No olku, alkohol om läti keelen tõtõst alkohols.

Korneti kandin või muiduki ka võru keelen pruuvi, iks või trehvädä. A om üts illus võru sõna, midä teedäs küländ pall’u ka suurõn Eestin ja midä mu meelest piässi ka lätläisile rohkõmp oppama. Tuu om «pudsunudsija». Läti keelen putekļu sūcējs. Mu meelest väega illus naid kõrvuisi kullõlda. Üts sõna, midä mullõ viil miildüs võru ja läti keelen võrrõlda, om mazgāt, miä tähendäs – mõskma.

Põnnõv oll’, ku löüdse kirätükü, kon lätläse märgutasõ, kas näide president Vējonise Raimonds kõnõlõs maliena (malēniešu) kiilt. Maliena keeles kutsutas ülembläti murrõt, midä kõnõldas päämidselt Vidzeme hummoguosan. Kiäki oll’ tähele pandnu, et presidendiherrä ütles tiigi kottalõ «lump». Omgi niimuudu, et läti keelen diķis ja maliena keelen lumpis. Üte maliena keele sõna kuulsõ viil Läti raadiost – tuu om umba, miä tähendäs latsõhoitjat.

President iks peris maliena keele kõnõlõja ei olõ, a mõnõ sõna ommava külge jäänü. A või olla ei julgu egäüts hinnäst ka malieniidis pedädä, selle et tuu nimi om tulnu kunagi nall’alugudõst. Ku viil kõnõldas, et maliena rahvas oll’ sääne, kiä valgust kotiga tarrõ kandsõ, sis võisi arvada, et nä omma olnu lätläisil nuusama, kiä meil kilplasõ. A peris vast ei olõ, selle et kilplaisi keelest ei olõ midägi kuulnu.

Hää om tuu, et Markusõ Dace, kiä om põralt Liepāja ülikooli rektri, om rohkõmb kursin tuu maliena keelega ja kõnõlõs tuust meile Kornetin ligembält.

Ku eestläsel iks tuu väega henge pääl om, et lätläse kõgõlõ s-tähe lõppu pandva, sis om vällä pakku sääne keele piirkundlik erikuju, midä kõnõlõsõ ventini ehk Ventspilsi kandi rahvas. Näil om kombõs tuu s-täht säält sõna lõpust är häötä. Üldäs viil, et nä esi ei häötä midägi, selle et Ventspils om väega mere veeren, ja sääl om piaaigu kõik aig nii kõva tuul, et tuu viigi nuu s-i säält sõna lõpust minemä.

A noilõ eesti miihile, kelle nimele lätläse s-i otsa pandva, või lohutusõs üldä, et nii ku näide nimme veidükese käänetäs, kaos tuu s jälleki takast är. Ja esihindäst om ka mi keelen hulga sõnnu, minkal s lõpun, näütüses «oinas» vai «lammas». Ja lammas om läti keelen hoobis aita.


Konnula Margus (Contra),
Läti-huvilinõ kiränik,
timahavadsõ Kaika suvõülikooli rektri

Jaga seod artiklit