Tormi tuud uudisjutt

 
«Ma tei hääd värskit kanasuppi.»

«Kost sa seo kana sait?»

«Löüdse.»

«Kostkotsilt?»

«Kirstust.»

«Määndsest?»

«Umast külmäkirstust iks, seo sulli päält tormi üles. Tei kirstu puhtas ja põh’ast löüdsegi. No tuu vana suur kikas, esi tsagasit pää otsast är.»

«Kuna tuu viil oll?»

«Iks sis, ku poiss viil väiku oll’ ja kikas kur’as läts’ ja latsõkõsõlõ kallalõ tormas’. Nüüd poiss juba kroonun aigu tiinmän. No kül seo aig lätt iks kipõlt. Oll’ tsill’ukõnõ lats, nüüd juba mundrin miis. Tormi peräst vist täämbä kodu ei saaki. Muidu olõs kah värskit kanasuppi saanu. Nüüd piät tä tuud Ameeriga kuiva süüki jürämä.»

«Mis sa säält viil löüdset?»

«Kats karpi külmänüisi siini. Om sul viil meelen, ku katõkõisi mõtsan kävemi ja siini korssimi. Annit mõtsan viil mullõ mus’u.»

«Kuna tuu viil oll’?»

«Iks sõs, ku mõtsa viil oll’. Nüüd murdsõ torm neoki siimnepuu maaha, mis viil alalõ olli. Sis löüdse viil üte vana T-hammõ, a tuu ei olõ su uma. Tuu om elektrik Antsu uma, no tuu mehe uma, kes jo kolm aastat tagasi är kuuli. Viinaviga veie tä hauda.»

«Kuis tuu hamõ sinnä sai?»

«Tuu om aost, ku sa Soomõn tüül ollit ja ma maja korgi läbi paluti. Ants tull’ appi ja võtsõ hammõ säläst, et külmäkapi sainu kuivata. Täl oll’ illus karvanõ rõnd ja nii tuu hamõ sinnä külmäkirstu sattõgi. Hummuku anni su hammõ, tuu jalgpalliga, midä sa viil takan otsõt. Kae, supp omgi valmis, tulõ nüüd süümä. Kohe sa läät?»

«Tanklade.»

«Midä sa sinnä otsit, paak om veereni täüs.»

«Kõtt om tühi, lää hamburgõrit ostma.»

«No omma iks ao! Kotun tettüt värskit süüki ei kõlba inämb kellelgi süvvä, õnnõ vanna rämps-süüki aetas näost sisse. Kohe mi kül jõudnu olõmi?!»

Aplei Vello

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit