Paar aastat tagasi anni ma ütele sõbralõ noorõ kikka. Sõbral oll’ paar-kolmkümmend munõjat kanna ja mitte üttegi kikast. Kui nüüd kiäki arvas, et kana võtti kikka soola-leeväga vasta, sis timä essüs: kana noksõva kikka surnus. Ma anni sis sõbralõ tõsõ kikka, kiä jo elun kümniid tapõluisi pidänü. Tuu kikas and’ kanulõ naha pääle ja paar päivä oll’ sääne pilt: kana olli üten ruumi nukan tropin koon ja sis oll’ tükk tühjä maad. Kikas oll’ ütsindä tõsõn nukan. Mõnõ päävä peräst tegüsi kikka kõrvalõ paar kanna ja sis nakas’ näid järjest manu tulõma.

Kui ma tuu pääle mõtlõ, sis saa ma väega häste aru, milles noorõ kikka määndsengi vannusõn nakkasõ umalõ imäle vasta ja kotusside tulõ ette peris kõvvu kakõluisi. Määndsengi vannusõn saagi nuur kikas umast imäst jaku ja edespidi ei pelgä tä ka võõriid kannu. Niimuudu hoit kanaimä är kanakarja kambaka uma poja kallal.

Om, mille üle mõttiid mõlguta. Eriti pedagoogel, aga mitte ainult näil.

Pulga Jaan

Jaga seod artiklit