Meil kõnõldas probleemist, et mahetoidu nõudja ei saa nõutut kraami kätte. A ka tootjal om (odava hinna man) tootmine piaaigu võimatus tettü.

Kõnõlõmi näütüses kanamunnõst. Ma ei olõ kümniid aastiid poodimunnõ tarvitanu, aga kannu vabapidämine lätt mullõ kaunis kallis masma.

Piltligult üldä, sis Vinne vangilaagriide süsteem olõs avitanu: korgõ vahitorn, kon püssämiis pasman, kas repän vai kull ei ründä.

Repän om kavval, timä näge vahimehe är ja tulõ sis, ku vahimiis alla süümä roni. Kull aga ründäs äkki, ligi maad ja paremba meelega ududsõ ilmaga vai inne suurt vihma.

Muiduki saava kana esi ka ütte-tõist hindä kaitsmises tetä. Kikas (õigõ kikas) sais kesk kanakarja, kaal korgõlõ nõstõt ja and vainlasõst märku. Kulli iist mindäs roosipuhma ala ja rebäse iist puu otsa. Midä piat vaenõ poigõga kana rebäse vasta ette võtma? Hinnäst ohvris tuuma!

Üts ildaaigu sündünü hallõ lugu. Mu perämäne tõupuhas kana (jaapanlaisi koejoshi) haudsõ poja vällä. Poja kasvi joba õigõ suurõs ja tundu, et hädäoht om müüdä.

Sis ütel pääväl, ku ma süüä tei, lätsi vällä ja näi: koejoshi kana om puhma all, kolm-neli miitret tarõussõst, pää purus pessetü ja koolu. Poja kõik ümbre ilma, pääle üte.

Jälgist oll’ nätä, et kana oll’ sinnä tullu uma jala pääl. Kull oll’ kavvõmban üte poja kinni püüdnü ja kana tormas’ kullilõ kallalõ. Kull oll’ opnu päid purus tsagama ja kana, perämist jõudu kokku võttõn, tõi elusa poja läve ette, inemise kaitsõ ala. Rohkõmp tä üttegi sammu tetä es jõvva.

Nuu poja hoitvagi nüüd mu lähküle ja kuuldva õkva är, kon ma vasaraga klopsi. Ja viil: tollõ kana eelmise aasta poig sai otsa täpselt niisama. Timä, kikas, tormas kanulõ appi. Väärt tõug jaapanlaisil arõtõt. Õigõ samurai.

Kui mõnõl nüüd kulle pääle süä täüs läts’ ja taht tormada mõtsa kätte masma, sis pidägu huugu. Asi tollõn, et kannu võtt vast ainult ega nelläs kull, mitte inämb (jutt käü kanakullist). Kui nakada kulle häötämä, sis mii arõtami (hindä tiidmäldä) vällä õkvalt säändse kullisordi, kiä süügi ainult kodulindõ.

50 kanna võit viil kuigi är kaitsa, ku esi ihu ja hingega asja man olõt, aga kui kelgi ollõv 500 vabapidämisel kanna, sis ma naara.

Pulga Jaan

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit