Tuust om müüdä umbõs viis aastat, ku tei jaanipäävä paiku lauda man muro pääl sannavihtu. Vihtu tegemine oll’ kohki poolõ pääl, ku kuuli hainu seest kõsinat.

Kaie kõsina poolõ ja edimält hiitü är. Hainu seen ukõrd’ karvulda elläi, vällänägemine nigu latikal, kes oll’ maa pääle ujoma tullu. Eläjäst oll’ perrä jäänü kundi ja nahk.

Kaiõ lähembält ja pilt oll’ klaar, et elläi om kärntõvõn kährik. Löüdse lauda saina mant parra malaka ja viruti kährikulõ müüdä kaalasuuni. Kährik sattõ pikäle, kiil suust ripakil, ja kihä es näütä elumärke.

Tahtsõ joba lapju perrä minnä, et kärntõvõn kährik maha matta, a sõs tull’ mul hindä meelest parõmb plaan. Võti laudast sitavigla ja nõsti kähriku viglagõ ossaunigu otsa, mis vaia är palota.

Nüüd lätsi muro pääle ja lõpõti vihtu tegemise. Säi viha kuiumõ ja kõndsõ tarrõ. Tarõn võtsõ kats pitsi, viinaputli ja pandsõ lavva pääle, et ku veli tulõ, võtami kaonukõsõ mälestüses pitsi.

Võti tõrvatsit, papõrd, tiku ja lätsi ossaunikut palamõ pandma, et ka kärntõvõn kährik är palota.

Jõudsõ ossaunigu manu, a sääl otsan es olõki kährikut. Vahel ei saa ka ummi silmi usku, tuuperäst panni silmä kinni ja tei vallalõ, a kährikut õks es olõ ossaunigu otsan.

Kai viil ümbre ossaunigu, et vast om kährik unigu otsast maha libisenü. Ei kedägi. Kes kaoma oll’ lännü, oll’ «koolnu» kährik!

Es panõ ma ossõ palamõ, kraamõ lavva päält viinapitsi ja viinaputli. Ku veli tull’, jäi mul õnnõ kõnõlda, kuis kährik mängse koolnut kährikut ja tõmmas’ inemisel naha üle kõrvu. Kirot’ joba kuulsa vinne valmimeistri Krõlovi Ivan:

«Et eläjä meist targõmba,
tuud nätä om ka prilleldä.»

Reiliku Kalev


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Jaga seod artiklit