Mi inemise omma väega tõsidsõ. Ei taheta sukugi nall’a ja naaru. Ega tuuperäst, et elo rassõ ja rahha vähä, ei piä viil naarmist är unõtama.

Jaanipäiv sai müüdä, suur suvi käen. Õdagus tahassi määnestki lihha kütsä. Sõida Põlvahe Selverihe. Mõtlõ, et täämbä võta letist vallalist lihha. Mu iin sais noorõmbapuulnõ suur miis. Om nätä, et tä ei mõista, määnest tükkü võtta. Müüjä om väega lahkõ, pakk iks ütte ja tõist, nõst kahvliga lihha, a miis mõista-i otsusta. Äkki tsuskas provva müüjä kahvli üte ilosa lihatükü sisse, tõtõstõ, esi olõs kah tuud tahtnu, ja ütles: «Taa om jumala liha.»

Ma ei jõvva naaru pitä, ütle mehele: «Kae, täämbä õdagu saati süvvä jumala hindä lihha!»

Müüjä, kiä tuud kuuld, saa väega kur’as ja põrotas: «Nii üteldäs!»

Ei tahaki inämb osta säält letist lihha. Lää hoobis võta riiulist karbiga vorsti küdsämises. Mine proovi viil nall’a tetä!

Tammõ Aili

Jaga seod artiklit