Naabril vei repän kats kõrda kana är ja tuust johtu sääne ull’ lugu, et pidimi nakkama poodist munnõ ostma. Õkva peris kurb naas’, ku suurõ hädäga umbõs viiendäst poodist peräkõrd iks kolm kõrda kallimba hinnaga kätte sai üte karbikõsõ, mille pääl es olõ tuud hirmsat nummõr 3 (puurikana muna). Tuu sai kah Võrolt. Umast kodopoodist vabapidämise munnõ löüdä olõ-i mõtõt luutagi.

Ma, liinapreili, olõ muidoki harinu, et munna saa kasvai ütekaupa osta. A tuu ei olõ mu meelest kah määnegi asi, et ku tahat normaalnõ inemine olla ja luudusõst luku pitä, piät liinan elämä. Poodipidäjä ütlese, et olõ-i nõudmist.

Eks tuu om kah õigõ, et nõudma piät. A ku sa sääne larmajat tüüpi inemine ei olõ, sõs pall’o sa iks nõuda jõvvat. Ilm om ull’uisi täüs: naasõ pildiga reklaamitas korvpalliturniiri, kon naisiarvõstust olõ-i, ökobanaanõ müvväs kilekotin, selle et olõ-i kuigimuudu võimalik noid muud muudu hariligõst eräle hoita. Ku nõvvat, sõs muidoki löüdäs välläpäsemine.

A mille om nii rassõ uma pääga hää ja mõtlõja inemine olla, tuust ma arvo ei saa.


Rahmani Hebo,
Uma Lehe suvõtoimõndaja

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit